Kuidas paljastatud Vene luurajad oma salasõnumeid edastasid

Hiljuti FBI poolt arreteeritud väidetavaid Vene spioone süüdistatakse šifreeritud sõnumite saatmises pealtnäha ohutute fotode kaudu. Ekspertide kinnitusel on see esimene kord, mil taolise kõrgtehnoloogilise andmete peitmise meetodi kasutamine tegelikkuses tõestamist leiab.

Süüdistusalused spioonid laadisid igapäevase väljanägemisega fotosid avalikele veebilehtedele, kust nende kaastöötajad seejärel šifreeritud sõnumeid püüdsid, väidab FBI kriminaalsüüdistuses. Ehkki küberneetikud on taolise sidepidamisviisi teoreetilisest võimalikkusest rääkinud juba enam kui kümnendi, on seekordne juhtum esimene, kus seda avalikult tunnistatud on, vahendab LiveScience.

“Pressis on aeg-ajalt väidetud, et al Qaeda kasutab seda meetodit, ent seni pole seda kinnitatud faktidega ega isegi mainitud konkreetseid allikaid,” ütleb Columbia ülikooli arvutiteaduskonna professor Steven Bellovin. “Siin on meil aga FBI-lt pärinevad, kohtule vande all esitatud dokumendid, mille väitel nood inimesed seda tegid. Teisisõnu: oht pole enam pelgalt hüpoteetiline.”

Peitepiltide tööpõhimõte

Ehkki see, mida ja kuidas oletatavad Vene agendid piltidesse täpselt sisestasid, on seni salastatud, seisneb meetod põhimõtteliselt värvustele arvutis omistatavate numbriliste väärtuste muutmises, selgitab Columbia ülikooli krüptograafialabori abiprofessor Tal Malkin.

Pilti kuvaril visualiseerides määrab arvuti igale pikslile kolm numbrilist väärtust, mis vastavad punase, rohelise ja sinise valguse määrale tolles kuvaripunktis. Väärtuseid õige veidi modifitseerides said spioonid peita arvutikeelseid ühtesid ja nulle piltide pikslinumbritesse, seejuures pildi väljanägemist inimsilmale eristataval määral moonutamata, räägib Bellovin.

Nii toimides tegelesid spioonid kaasaegse nn steganograafiaga, mis tähendab teadust sõnumite peitmisest kujutistesse. Muistseid näiteid steganograafiast leiab Antiik-Kreekast, kus sõnumeid tätoveeriti näiteks orjade pöetud pealagedele, nii et need jäid hiljem kasvanud juuste varju, nagu kirjeldab klassikalise perioodi autor Herodotos.

“Reeglina on suvalise krüptograafilise meetodi eesmärk varjata sõnumi sisu,” ütleb Malkin. “Ent kui sind märgatakse läkitamas sõnumit, mida küll keegi lugeda ei oska, kahtlustatakse sind ometi kodeeritud teadete edastamises. Steganograafia abil püütakse varjata asjaolu, et üldse mingisugune sidepidamine aset leiab.”

FBI süüdistuses kirjeldatud oletatava pildipõhise raalsteganograafia juured ulatuvad tagasi 1990. aastatesse. Toona jäi see siiski vaid teooriaks.

Juured pornograafias?

Pärast 9/11-rünnakut said alguse kuulujutud, mille kohaselt peitis al Qaeda sõnumeid pornopiltidesse, osutas Malkin, ehkki ükski kõmuline väide ei leidnud kunagi tõestamist.

Digipildi-steganograafial on ka mõned miinused. Nimelt pidid spioonid ka väga väikese teabekoguse peitmiseks kasutama väga suuri faile, mis piiras märkimisväärselt üksikute sõnumite arvu ja pikendas aega, mida iga sõnumi koostamine nõudis, ütleb Malkin.

Üldiselt on taoline meetod sõnumite peitmiseks aga oivaline. Esiteks ei oska võimuesindajad normaalse väljanägemisega fotosid analüüsida ja neist salaandmeid otsida, ütleb Malkin. Teiseks kaovad salasõnumeid sisaldavad fotod interneti meeletusse pildiküllusesse lihtsalt ära.

“Spioonide sidepidamise esimene nõue on, et see ei tohi olla märgatav. Selles mõttes on taolised meetodid hiilgavad,” ütleb Bellovin. “Internetis on kahtlemata mitu miljardit pilti. Nende kõigi steganograafiline analüüs lihtsalt ei ole võimalik.”

Nüüd, mil avalikuks on tulnud esimene juhtum, kus steganograafilisi sõnumeid sisaldavad veebifotod pole lihtsalt teooria või kuulujutt, võib FBI vaid pead murda küsimuse üle, milliseid avastamata salasõnumeid nondes miljardites piltides veel leiduda võib.