Kristjan Port: Kui häkkimine muutub eluohtlikuks
Mida rohkem on inimese sees elukvaliteeti parandavaid tarku seadmeid, seda suurem on potentsiaal nende töö mõjutamise kaudu inimese kontrollimiseks. Viimati oli sellisest võimalusest juttu eelmisel suvel kui Las Vegases toimunud establishment'i vastase hoiakuga nn. Musta Mütsiga Häkkerite kokkutulekul käsitleti insuliin-sõltuvate suhkruhaigete elu häkkimist.
Suhkruhaige ja insuliini pumpa kasutav Jerome Radcliffe oli nokitsenud oma automaatse, traadivaba insuliinipumba sideprotokolli kallal ning kirjeldas kogunenud häkkeritele selle elutähtsa seadme töö mõjutamise võimalusi, vahendab ERR Teadus.
Teoreetilise võimalusena kirjeldati kilomeetri kauguselt suure antenniga varustatud häkkerit pumpamas ohvriks võetud suhkruhaigetele surmavaid insuliinidoose. Sellist ohtu peeti siiski rohkem teoreetiliseks mõtteharjutuseks. Pealegi on inimkond leiutanud liigikaaslaste surmamiseks hulganisti lihtsamaid tapmisviise, mõtiskleb Kristjan Port saates Portaal.
Nii oleks võinud selle teema krooniliste haigete asemel maha matta. Aga aeg läheb edasi, nõudmised elukvaliteedile ja tervishoiule kasvavad, mistõttu eluiga pikeneb ja bioloogiliste funktsioonide toetamiseks loodavate seadmete valik kasvab. Lisagem sellesse pilti veel tüüpilise teadlase objektiivselt süüdimatu huvi tegeleda igasuguste küsimustega ja me oleme insuliinipumba häkkimise juures tagasi. BBC vahendab infoturbe firma McAfee uurija Jack Barnaby edusamme insuliinipumpade töösse sekkumisel.
Mehel õnnestus umbes 90m kauguselt läbi traadita sideprotokolli tungida insuliinipumba talitlusse ja sundida seda väljastama ohvri vereringesse kogu 300 doosine hormoonivaru. Uurija väidab, et see tegu õnnestub tal kõikide teadaolevate traadivabalt kontrollitavate insuliinipumpade puhul. Keskmiselt 45 kordse doosi tulemusel toimuvale veresuhkru ulatuslikule langusele järgneksid keha haaravad krambid, kooma ja surm.
Kahjuks pole olukorra turvalisemaks muutmine lähiajal kuigi reaalne. Sest nii kaasaskantavate, kuid eriti naha alla istutatud ja tulevikus istutatavate tervist toetavate seadmete probleemiks on väikese gabariidi dikteeritud pisike toiteallikas, mis omakorda sunnib kasutama võimalikult väikese voolutarbimisega tehnilisi lahendusi. See aga tingib automaatse seadme sees askeetlikku protsessori ja spartalikku programmi kasutamist. Too aga takistab keerulisemate turvaprotokollide kasutamise.
Lisaks võib üsna kindel olla, et taolised seadmed on tulevikus veelgi rohkem nii omavahel kui välismaailmaga suhtlevad. Ja seda suuresti igasugu rämpsu, pahatahtlikkust või hoolimatust vahendava interneti kaudu. Selles valguses võib nii poole aasta tagust Jerome Radcliffe’ kui äsjast Jack Barnaby juhtumit vaadelda konstruktiivse tähelepanu osutamisega reaalsele lähituleviku probleemile, mille lahendused asuvad tänastes plaanides.
Suurbritannia ravimite ja tervisetoodete järelvalveameti andmetel pole nendeni jõudnud ühtegi kaebust mõnest häkitud meditsiiniseadmest. Oletatavalt ütleks selle koha peal detektiiv Hercule Poirot, et häkitud seadme omanikust polekski enam kaebuse esitajat.
Tõenäoliselt ei teeks isegi CSI kindlaks, kas kahtlastel asjaoludel surnu ebatavalised analüütilised leiud on põhjustatud häkkimisest. Ühte võib siiski kindla peale väita. Kui alt vedavaid bioloogilisi talitlusi hakatakse parendama tehniliste vahenditega, muutub probleemiks altvedav tehnoloogia. Häkkerite roll jääb selles riskis tagasihoidlikuks.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!