Kolm viisi, kuidas internet muudab meie identiteeti
Jah, sellest on piisavalt jahutud, kuidas internet teeb äkki rumalamaks või hävitab keskendumisvõime. Vähem uuritakse aga seda, kuidas internet muudab või on juba muutnud seda, mida võiks nimetada "meie kogemuseks endast". St, identiteeti.
Identiteet koosneb jämedalt võttes kahest aspektist. Esimene on see, kuidas me otsustame endast mõelda ja end defineerida (iseloomuomadused, kultuur, sugu, seksuaalne sättumus jne). Teine on see, kuidas teised meid tajuvad. Isegi, kui peate end väärt kutiks või tüdrukuks, kui maailm tajub teid erinevalt, mõjutab see teie elu.
Internet avardab mõlemat aspekti: see võimaldab meil oma netiidentiteedi luua ja teistel seda tõlgendada. Aga kuidas see meid muudab?
Identiteet on olnud enamiku inimajaloost seotud meie ja meie kehadega. Kes me oleme ja mida esindame seostub loogilistel põhjustel kõige enam meie füüsiliste minadega.
Internet on loonud näiteks sellise muutuse, et keha pole enam ainuke koht, kus identiteet eksisteerib. Sotsiaalvõrgud, võrgumängud ja üldse saidid kindlustavad, et osa sellest, mis te olete - või vähemalt selle peegeldus - eksisteerib internetikeskkonnas.
Teatud moel on tõsi, et me oleme alati väljaspool endid eksisteerinud. See põhineb reputatsioonil: kuidas meie nimed ja identiteedid levivad sotsiaalses ringis. On ka tõsi, et identiteet võib elada raamatutes - trükis surematuks muutunud, nagu öeldakse. Aga kui paljudele see varem reaalne võimalus oli? Veeb muudab võimalikuks (vähemalt teatud paikades maailmas), et suur osa ühiskonnast eksisteerib virtuaalpinnal, millele paljud ligi pääsevad.
Kui meie võrguidentiteedid sisaldavad aspekte, mida tahame, et teised näeks, ja pakuvad ruumi, kus nendega tutvuda, eksisteerivad identiteedid nüüd osaliselt meie füüsilises minas ja osaliselt virtuaalruumis.
Füüsiliste kehadega kaasneb mitmesugust pagasit. Välimus kannab endaga alati teatud kultuurilisi kõrvaltähendusi, olgu tegemist rassi, tausta, soo või saja muu asjaga. Otsene suhtlus omandab alati sajanditepikkuse ajaloo mõjutatud eelarvamuste tõttu mingi värvingu.
Isegi avatuima meelega isik ei suuda hoiduda hinnangutest, mis põhinevad mingil füüsilisel aspektil, olgu selleks riietusese või soeng. Hullemgi veel, need otsused leiavad tihti aset ebateadlikult, enne kui kaine meel saab sõna võtta. Sellest on väga raske lahti saada.
Sedalaadseid hinnanguid on netis palju raskem luua. Netiidentiteet katab ainult osa meist ning peidab või katab aspekte, mida on nii kerge hinnata ja lahterdada. Inimestele on netis kergem läheneda kui "lihtsalt inimestele". Selle asemel, et automaatselt kellegi välimusele, aktsendile või manerismidele reageerida, tekib peaaegu viitega toimega identiteet, mis võimaldab inimesi rohkem objektiivselt vaadelda.
Mõelge sellest nii: kas olete kunagi töötanud või õppinud isiku kõrval, kes koheselt ei meeldinud? Aga siis, ajapikku, leidsite, et tal on tegelikult vinge huumorimeel või tõesti põnev vaade poliitikale. Sellist avatust on internetis vahel kergem saavutada, sest kiired reaktsioonid ei saabu tihti esimesena, vaid annavad ruumi ja aega hinge tõmmata.
Nii et internet hoiab osaliselt teadlikke reaktsioone kauem tagasi ja annab aega suhteid tõepoolest arendada. See ei tähenda muidugi, et me valmistume sööstma küberneetilisse tulevikku ja kehadel pole tähtsust, aga muutus on toimunud.
Internet heidab väljakutse ka "autentse mina" sisule. See tundub veider, eriti kuna sotsiaalmeedia esindajad on viinud n-ö autentne olemise lausa kinnisidee tasandile.
"Autentne mina" eeldab, et meil on endast üks versioon, st oleme igal pool igal ajal samasugune. See ei vasta tegelikult sellele, kuidas me elame.
Kui paljudel on endast erinevad variandid, mis seostuvad eri aegade ja kohtadega? Kas te olete tööl ja kodus samasugune? Laste nagu sõprade või partneriga? Partneriga nagu lastega? Kellegagi esmakordselt kohtudes samasugune nagu sajandal korral?
Ei, versioone endast, identiteedi eri aspekte, on mitmeid. Internet ongi teinud võimalikuks erinevaid osi endast väljendada, tihti eemal uudishimulikest silmadest, mis ei pruugi suuta nendega toime tulla. Puudutab see huvisid või jututeemasid või eelistatud tuttavaid, veeb võimaldab nendega tegeleda "reaalse maailma" seatud piiranguteta.
Internet loob ruumi meie huvide ja soovide killustunud iseloomule ja aitab hävitada idee, et leidub nn autentne mina. Internet viitab, et meis on terve segapundar erinevaid persoonasid.
Miks see hea on? Sest kohe, kui hakata autentsest minast rääkima, hakkab keegi rääkima sellest, milline te olema peaks - "tõeline eestlane" või "tõeline mees või naine" või "tõeline fänn". Ja see tähendab alati, et keegi teine saab otsustada, mis on autentsuse kriteeriumid. Kui te sinna ei sobi, kahju küll!
Paljud väidaks muidugi, et internet muudab meie identiteete ka halvemuse poole. See on võimalik, et kui autentset mina pole olemas, on inimesi raskem usaldada. Samas on netis kergem ka persoonasid leiutada - kuidas siis uskuda, et just need on tõelised?
Nii ehk naa, internetitehnoloogia pakub enda väljendamiseks ja teistega suhtlemiseks uut keskkonda, ja selle käigus muudab seda, mida tähendab inimeseks olemine.
