Kes maksab kinni meie GPS-i kasutamise?

 (64)
Muinsuskaitse gpsi märked
GPS seadeFoto: Tanel Meos

GPS on tänapäeval olemas pea kõigis seadmetes - seda kasutavad nutitelefonid, kaamerad, autod, kellad ja kõiksugu muud tehnoloogilised vidinad. Meie mugavuse maksavad kinni aga ühe riigi maksumaksjad.

Loomulikult käib jutt Ameerika Ühendriikide kodanikest - kuna GPS on USA valitsuse omanduses ning selle haldajaks on USA õhuvägi, maksavad selle kinni USA maksumaksjad. Vaatamata sellele, et igal aastal läheb süsteemi käigus hoidmiseks 750 miljonit USA dollarit, ehk umbes 2 miljonit dollarit päevas ning GPS-i toimimiseks vajalike satelliitide maalähedasele orbiidile maksis kokku 12 miljardit dollarit, lasevad ameeriklased kõigil soovijatel, kellel GPS seade olemas on, süsteemi kasutada.

Selleks, et aru saada, miks teenus kõigile tasuta on, peame me ajaloos pisut tagasi minema. 1973. aastal alguse saanud projekt oli esialgu mõeldud kasutamiseks vaid USA sõjaväele, eesmärgiga lennukite, laevade ja muude üksuste navigeerimist lihtsustada.

Süsteemi ehitamisega saadi ühele poole aga alles 1990ndateks aastateks, kui orbiidile jõudis 24 satelliit, mis ameeriklaste satelliidivõrgustiku valmis saamist tähistas ning võimaldas USA armeel süsteemi reaalselt navigeerimiseks ja asukoha määramiseks kasutama hakata.

Seotud lood:

Miks just 24 satelliiti? Selle hulga satelliitidega tagatakse see, et absoluutselt igal Maal oleval punktil on samaaegselt ühendus vähemalt nelja satelliidiga, võimaldades täpset asukoha määramist. Nimelt arvutavad vastuvõtjad kõigilt satelliitidelt vastu võetud sõnumite põhjal kui kaugel nad nendest asuvad ning panevad seeläbi paika GPS-seadme asukoha.

Ligipääs GPS-ile tänu Nõukogude Liidule

Mis puudutab süsteemi avatuks muutmist ka tsiviilisikutele, siis ettepanek selleks pärineb 1983. aastast, kui Nõukogude Liidu hävitaja Su-15 lasi alla 1. septembril New Yorkist Seouli teel olnud Lõuna-Korea reisilennuki. Lennuk oli oma kursilt kõrvale kaldunud ning jõudnud Nõukogude Liidu õhuruumi, kus see alla lasti.

Nii teataski toonane USA president Ronald Reagan kõigest 15 päeva hiljem, et GPS-süsteem muudetakse tasuta kättesaadavaks kõikidele soovijatele. Seejuures oli toona üks väike "aga" - tsiviilkasutajatele mõeldud signaalid olid ebatäpsemad ning võimaldasid asukoha määramist 100 meetri täpsusega. Selle eesmärgiks oli vältida olukorda, kus USA võimalikud vastased (ehk Nõukogude Liit) kasutaks süsteemi ameeriklaste enda vastu võitlemisel.

Alles 2000. aastal, kui Külm sõda juba ammu lõppenud oli, kirjutas USA toonane president Bill Clinton alla käsule, mille kohaselt avati ligipääs ülitäpsele GPS-teenusele, mida senini oli kasutanud vaid sõjavägi, ka kõikidele tsiviilkasutajatele. Täpsemaks põhjenduseks, miks GPS toona kõikidele avalikuks kasutamiseks lubati, toodi ulatuslik majanduslik kasu, mida GPS-i avalikuks muutmine USA ettevõtetele võimaldaks.

Tasuta, aga mitte turvaline?

Nii kasutavadki tänaseks pea kõikide inimeste telefonid ja teised nutiseadmed Ameerika Ühendriikide valitsuse poolt hallatavat süsteemi. Samas on maailma suuremad valitsused ameeriklaste süsteemi suhtes skeptilised ning on endale loonud varusüsteemid juhuks, kui ameeriklased peaks mingil põhjusel ligipääsu enda lahendusele keelama.

Nii ongi venelased loonud oma positsioneerimissüsteemi GLONASS, hiinlased välja töötanud BeiDou või Compassi nime all töötava satelliitnavigatsioonilahenduse ning ka Euroopa Liit on loomas Galileo nimelist navigeerimissüsteemi, mis peaks valmis saama järgmise aasta jooksul. Üksikud riigid, näiteks Jaapan ja India on samuti õhku toimetanud väiksema arvu oma satelliite, et muuta navigatsioonisüsteemid oma riigi siseselt täpsemaks.