Nii nagu arvuti või nutiseadme kasutamise puhul (mõtle e-kirja saatmine vs Netflix), toimivad ka nutikoduseadmete osad võimalused normaalselt juba üsna madala internetikiiruse puhul.

Näiteks nutika luku või lambipirni eemalt (äpi teel) kontrollimiseks pole tõenäolislet kiiret internetti vaja, ringiliigutatavad infohulgad on nii väikesed.

Osade võimaluste puhul tuleb aga suuresti kasuks, kui ühendus on kiire - vähemalt paarkümmend megabitti sekundis. Need on seadmed, mille oluline osis on kaamera, näiteks wifi-kaamera või videopilti edastav uksekell.

Mainitud vidinad ongi ühed populaarsemad nutikoduseadmed, mis tähendab, et nende puhul on ilmselt vaja oma internetiühenduse kiirus üle vaadata, et kõik ladusaks toimiks.

Näiteks koduturvakaamera Nest Cam IQ võib kahmata kuni 4 Mbit/s, millest pole probleemi, kui kogukiirus on palju kõrgem. Aga näiteks kuni 10 Mbit/s ühenduse puhul võib see vidin teiste võrku ühendatud seadmete jaoks neti ebameeldivalt aeglaseks muuta. Sest iga võrgusolev seade tahab ju ka oma osa.

Hea uudis on, et wifi- ja teised nutikad kaamerad võib panna ka madalama kvaliteediga videopilti edastama, et nad vähem ressursse kasutaksid. Nest Cami puhul võib resolutsiooniks määrata 360p, mispuhul selle kiirusvajadus langeb 4 Mbit/s juurest 0,15 Mbit-ni.

(360p on tänapäevaste nõudmiste juures muidugi ebameeldivalt häguse pildiga, aga võib asja ära ajada.)

Kokkuvõttes: üht internetiühendust kasutab reeglina rohkem kui üks seade ja igaüks neist kahmab osa ribalaiuse-ressursist. See, kui turvakaamera lubab võtta näiteks 5 Mbit/s, ei tähenda, et sellise kiirusega ühendusest sulle piisabki.

Internetiühenduse kiiruse tänapäeval levinud mõõtühik on megabitti sekundis (Mbit/s, tuntud ka ingliskeelse lühendiga Mbps). Kui kiire on su kaabliga või mobiilse interneti ühendus, ütlevad seda mõõtvad veebiteenused, näiteks speedtest.net.