Igal saidil on andmekasutuse kohta omad reeglid. See tähendab, et uus kasutaja peab kasutusreegleid hoolega lugema, aga ka seda, et võimalikel tulevastel muutustel tuleb ise n-ö silm peal hoida.

Mõelge ise: see võrdub igas külastatud poes kohalike krediiditingimuste tutvumisega, selle asemel et ostlemiseks ühe-kahe krediitkaardi ja pangakaardiga läbi ajada. Või veel hullem, iga ostukoha jaoks iseseisva pangakonto omamisega.

Enamgi veel, mida rohkem saame pilveteenuste põhise arvutimaailma osaks, seda enam on inimeste failid internetis laiali.

Aga kui me suhtuks isiklikesse andmetesse nagu rahasse: et me volitaks selle üldiselt institutsiooni valdusesse, mille eesmärk oleks meie infot turvata? See kontrolliks vastavalt kasutajate soovidele, kes andmetele ligi saab ja kui palju, ja oleks ühtlasi andmetalletuse pilveteenus.

Sotsiaalmeedia väljundite kiire levikuga on isikuandmetest saanud netis käibevahend. Facebooki ärimudel ongi ju pakkuda inimestele ühenduste loomise võimalust, et selle arvelt hiljem raha teha.

Isikuandmed on õigupoolest nagu veebireklaamide Püha Graal: reklaamil klikkijate protsent kasvab ruttu, kui reklaamid nende kindlate huvidega vastavusse viia.

Aga kuidas sellega kaasneva privaatsusprobleemiga toime tulla?

Kuidas oleks, kui teie andmetega tegeleks nn kolmanda osapoole teenus, mille töö olekski nende eest vastutada. Selle asemel, et neid teistele firmadele edastada ja selle arvelt kasu lõigata, muudaks nad andmed anonüümseks, nii et reklaame saaks personaalseks muuta küll, aga isiku kohta täpsemalt teadmata.

Ühest küljest tundub see mõte veider, et me usaldaks oma raha kellegile teisele. Aga kuna pankadega asjade ajamine on muutunud nii normaalseks, näeme selles nii mugavust kui turvalisust, et edastama raha suurele firmale, mis seda kaitseb, aga vajadusel kõikjal sellele ka ligipääsu võimaldab.

Andmete "pank" täidaks sarnast funktsiooni, aga ei salvestaks ainult andmeid (ja ehk ka faile), see muudaks info enne reklaamiostjatele edastamist anonüümseks. Pank ise töötaks omamoodi tõlgi või ühendusena, mis võimaldaks reklaamijatel tähtsale infole ligi pääseda, ilma et andmed vabalt kuskil ringi "hõljuks".

See poleks ainult turvalisem (mis oleks üldse turvalisem, panga või teie ruuteri tulemüür?). See aitaks ka leevendada kasvavat pinget reklaamitööstuse ja privaatsuse eest võitlejate vahel.

Veelgi tähtsam on, et kes muretseb netiprivaatsuse eest, saaks usaldada oma andmed firmale, mille ainus eesmärk on neid kaitsta. Nagu varasemad pangad, kui inimesed saavad esmasest ebamugavustundest üle, võimaldaks institutsioon nende ümber majandussüsteemi luua.

Panga metafooriga kaasneb õnnetuseks ka tehnilisi probleemi.

Esiteks, andmete anonüümseks muutmine nõuaks mingit kahepoolset pluginasüsteemi kasutaja brauseri ja reklaame serveeriva firma vahel. Kas ükski ettevõte suudaks brauseriplugina vormis turvalise süsteemi luua, on suur küsimus.

Teiseks, rahateema. Pangad teenivad teie raha abil intresse, aga kas teenuse ja anonüümse info korraga müümine võiks tulus praktiline äri olla?

Ja üldisemalt, kas inimesed on nõus oma andmeid üle andma? Või tahaks nad pigem seda mitte kellelegi anda? Võti peitub müütilise "andmepanga firma" võimes veenda kasutajaid, et nende teenus on väärt värk.

Kas te arvate, et andmepangad töötaks? Kui mitte, siis mis oleks parim viis lasta netiprivaatsusel ja reklaamitööstusel korraga eksisteerida?