iPhone, Wii, Blu-ray... platvormide sõda ei katke eal!
Paljud teavad, kuidas Blu-ray pidi seljatama HD-DVD ja Apple'i paljude seadmetega üritavad (tulutult) konkureerida kõik teised vastaval alal tegevad tootjad. Aga platvormide sõda esineb nn moodsa tehnika ajaloos pidevalt - tänapäeval lihtsalt eredamalt, või saab siis korraga rohkem tähelepanu...
Ka lähiminevikust võib tuua arvukalt näiteid: iPhone vs teiste tootjate nutitelefonid; iPad vs teiste tootjate tahvelarvutid; Internet Exploreri brauser vs Chrome, Firefox ja Opera; Wii vs Xbox 360 ja PlayStation - ka nende netiplatvormid ehk WiiWare vs Xbox Live vs PlayStation Network; omal moel isegi Windows 7 vs Windows XP, Kindle vs teised e-lugejad...
Siin tutvustame formaatide sõja ajalooliselt suurimaid lahinguid!
SI-süsteem vs USAs kasutatud mõõtühikud
See standardite sõda väljendab ilmselt kõige ilmekamalt puhast rumalust ja inimeste jonnakust, mis võib antud olukorras esineda.
Meetrilise süsteemi algupärase variandi koostasid prantslased pärast 18. sajandi lõpu revolutsiooni. Neil õnnestus meelitada ka teisi riike seda täiustama-formaliseerima.
Ameerika Ühendriikide esindajad toetasid seda esialgu tugevalt ja võtsid 1866. aastal tööstuses ja äris kasutusele. Nad olid 1875. aastal koguni esimeste hulgas, kes nõustusid rahvusvahelise leppe vormis universaalse süsteemi omaks võtma. Sellest peale defineeritakse seal mittemeetrilisi mõõtühikuid just meetrilise süsteemi põhjal.
Aga ameeriklased ei võtnud seda kokkuvõttes siiski omaks. See tuleb iga paari aastakümne järel arutlusele, inimesed annavad lubadusi, koostavad dokumente ja loovad komiteesid. (Vahel läheb kaduma mõni Mars Orbiteri kosmoselaev, sest need ei ühildu puhtalt meetrilise süsteemiga.)
Üleminekutuhin USAs vaibub alati rahva protestide ja uuringutega, mis näitavad, et SI'le üleminek oleks liiga kulukas. Pea kõik maailma riigid on samas tõestanud, et see kõlbab kasutada küll. USA kõrval pole sellele jah-sõna öelnud Birma (Myanmar) ja Libeeria, osaliselt ka Suurbritannia.
Nii et ameeriklased klammerduvad 200 aastat hiljem ikka oma hinnaliste jardide, miilide, kvartide ja naelade külge.
Alalisvool vs vahelduvvool
Thomas Alva Edison oli suur leiutaja, aga alalisvoolu-elektrivõrk osutus tema suurimaks ebaõnnestumiseks ja edevusprojektiks.
1882. aastal New York Citys kasutusele võetud süsteemi saatis esialgu edu ja sellest sai USA linnades ruttu varane standard. Kui aga nõudlus suurenes, tulid ilmsiks puudused. Eriti võrreldes vahelduvvooluga, mille autoriks Edisoni kunagine töötaja Nikola Tesla ja edasiarendajaks tema konkurent Westinghouse Electric.
Alalisvooluvõrk töötas tollal 100voldisel pingel ja tehniliste piirangute tõttu ei saanud seda energiatootjast üle pooleteise miili kaugemale saata. Vahelduvvoolu edastamine oli aga kerge (odavamad juhtmed, kõrgem pinge) ja standard kodumasinates kasutusel.
Edison võitles vahelduvvoolu laialdase kasutuselevõtu vastu, ja oma investeeringu ja patentide kaitseks, häbiväärse valeinfo kampaaniaga. Ta korraldas isegi loomade avalikke hukkamisi, et selle ohtlikkust näidata - tuntud on näiteks Coney Islandi hulkumaläinud tsirkuseelevandi tapmine.
Lisaks, Edison oli avalikult surmanuhtluse tuline vastane, aga rahastas salaja vahelduvvoolu kasutanud New Yorki esimese elektritooli loomist. Algupärane variant ebaõnnestus: toolilistujat pidi korduvate šokkidega piinama, et ta ikka sureks.
Paljud USA linnad kasutasid üllataval kombel alalisvooluvõrke siiski ka hiljem, viimased lõpetasid tegevuse alles mõne aasta eest.
QWERTY vs Dvorak
Esimestes kirjutusmasinates kujunes problemaatiliseks, et klaviatuuri (kiire) kasutamine kiilus süsteemi kinni.
Leiutaja Christopher Latham Sholes sai 1873. aastal maha uudse tõhusa lahendusega: ta paigutas tihedamini kasutatavad klahvid nii, et nende alused mehhanismid füüsiliselt kokku ei puutuks. Sellest saigi QWERTY, mis on kujunenud tänini põhilahenduseks.
Ainus probleem on muidugi see, et QWERTY on taotluslikult ebaefektiivne ja ebaergonoomiline.
Dr August Dvorak leiutas 1930ndatel klahvistiku, mis muutis tippimise hoopis kiiremaks, lihtsamaks ja mugavamaks. Selle väärtust on korduvalt tõestatud. Paraku tulid USA 1930ndate majanduskrahh, Teise maailmasõja põhjustatud üldine puudus ja üldine QWERTYga harjumine vahele, nii et see ei levinud kuigi laialdaselt.
Enamik tänaseid klahvistikke ongi QWERTY, kuigi eksisteerib palju teisi variante, ja enamik arvuteid sisaldavad valikulist Dvoraki paigutust.
Televiisorite rastrijooned: 441 vs 800
Televisiooni algusajad meenutasid aegluubis kullapalavikku. Firmad igal pool maailmas tormasid uude valdkonda, puhtalt spekulatsiooni põhjal, et siin peituvad terved varandused. Kuna kamp oli kirju, puudus telerite tehnilises arengus ühtsus.
USAs oli Teise maailmasõja alguses üheksa telejaama, mille leviedastuse standardid nõudsid kõik kindla tehnoloogiaga telerit. DuMonti süsteem erines isegi linnati! Läbirääkimised käisid, aga teleritootjad ja jaamad ei jõudnud ühise vormingu suhtes kokkuleppele.
USA Föderaalne Sidekomisjon (FCC) astus lõpuks vahele ja asutas komitee, mis pani 1941. aastaks lõpuks teleedastuse ühtsed standardid paika. Siis oli tähtsaks küsimuseks rastrijoonte* arv ekraanil ehk jämedalt võttes resolutsioon.
FCC valitud 525 rastrijoont oli kompromiss RCA eelistatud 441 ja samuti levinud 800 vahel. See jäi USAs pooleks sajandiks kehtima. (800 võrduks tänaste 720p-kõrglahutusega telerite horisontaallahutusega.)
* Rastrijoon - horisontaaljoon, mis tekitatakse elektronkiire jooksuga üle ekraani vasakult paremale; nende arv kaadris on vertikaallahutus.
AM-raadio vs FM-raadio
Raadioäris on formaatide sõda vana tuttav, aga üks märkimisväärsemaid juhtumeid oli AM vs FM. FM'i lõi edukas leiutaja Edwin Armstrong, kes üritas AM-süsteemi signaali kindlamaks muuta.
Mees ehitas 1934. aastal RCA tellimusel FM-edastaja ning pakkus firma juhile, oma sõbrale David Sarnoffile patendi litsentseerimist. Sarnoff tundis aga huvi pigem areneva teletööstuse vastu ja loobus, mispeale Armstrong avas isikliku jaama.
Tema tehnoloogia avalik esitlus muutis selle tohutult populaarseks. Kui Sarnoff mõistis, et tema AM-raadioäri on ohus, palus ta USA Föderaalsel Sidekomisjonil FM'i levikut piirata. Tal oli mõjukaid tuttavaid, nii et FM pidi teistele sagedustele kolima ja muutus üleöö iganenuks. Kirsiks torditükil kujunes, et RCA'l õnnestus FM-patent tagantjärele ikka enda omaks teha.
Täiesti löödud Armstrong jäi RCA'ga kohtulahingut pidama. Tal õnnestus selle käigus vaesuda ja ta sooritas 1954. a enesetapu. Tema naisel läks siiski korda hiljem kohtuasi võita. (FM kujunes 1970ndatel siiski võidukaks formaadiks.)
CDMA vs GSM
Nagu paljude esmaeksperimentide puhul, iseloomustasid mobiiltelefonide algseid aegu ("analoogaegu") võistlevate tehnoloogiate paljusus.
Hiljuti on püsima jäänud peamiselt kaks standardit: 85 protsenti turust hõivanud GSM ja eelkõige USAs kasutusel CDMA.
1990ndatel ilmunud GSMi trump on koostalitlusvõime (funktsionaalüksuste võime suhelda, programme täita ja andmeid edastada nõnda, et kasutajal pole vaja tunda nende iseärasusi). Hiljem tulnud CDMA põhineb vanemal tehnoloogial ja selle märksõnad on turvalisus ja piiratus.
CDMA tugevus ja suurim omapära on koodjaotuse tehnoloogia (CD ehk code division). See saabus sõjaväekasutusest, aga pärineb tegelikult Teise maailmasõja ajast. Isegi üllatavam, et selle autor ja 1942. aastal patenteerija on (partneri abiga) legendaarne kinotäht Hedy Lamarr.
Lahenduse algne eesmärk oli eemalt turvaliselt torpeedosid juhtida. Sõjavägi seda nii ei kasutanud ning tehnoloogia muutus kokkuvõttes Qualcommi CDMA mobiilsidestandardi osaks. Kui see 1995. aastal Koreas ilmus, olid eurooplased paraku juba GSMi kasutamises kokku leppinud.
CDMAl on plusse, aga selle ühildumatus paljude mitte-USA süsteemidega, ja isegi osade USA operaatori süsteemidega, jätab selle kaotajakohale. Järgmise põlvkonna traadita side seda probleemi kahjuks ei paranda (vt lõpus WiMax vs LTE).
(Olulisemaid CDMA rakendusi, mis võeti kasutusele ammu enne mobiilsidet, oli muide GPS.)
SACD vs DVD-Audio
Nagu ennegi juhtunud, hakkas muusika- ja tehnikafirmadel 1990ndate lõpus igav, ja nad otsustasid CD mingi uuema füüsilise kettaga asendada. Selle ahnuse tagajärjed on neile siiani tunda.
Igatahes, troonipärija nominendid olid SACD (Sony, Philips) ja DVD-Audio (Toshiba jt). Mõlemad pakkusid arendajate väitel väga kõrget bitikiirust ja diskreetimissagedust, mitmes vormis ruumilist heli ja DVD-Audio puhul isegi lisamaterjale video, videomängude jms kujul.
Muidugi eeldas mõlema kasutuselevõtt kulukaid spetsiaalseid pleiereid, kalleid ruumilise heliga kõlarisüsteemi ja lisakulutusi, et muusikakogu uues vormingus taassoetada.
Tavakasutajad reageerisid kordki mõistlikult ja valisid hoopis midagi muud - madala kvaliteediga allalaaditava muusika.
SACD ja DVD-A muutusid mõlemad nišikaubaks, mida hindavad audiofiilid ja klassikalise muusika fännid. Siit leiate toreda testi, mis näitas, et isegi helitehnikud ja spetsialistid ei suuda SACD kvaliteeti tava-CD omast eristada.
Digitaalsed helivormingud
1990ndate algus tõi märgatava tehnoloogilise arengu. Arvutid muutusid piisavalt odavaks ja multimeediaga tegelemiseks ka piisavalt võimsaks. Internet muutus mitteakadeemilistele inimestele laialt kättesaadavaks. CDde rippimine ja failivahetus levisid kulutulena, ja see pani aluse digihelivormingute sõjale.
Kuna muusikatöösturid keeldusid mitme ärilises mõttes elutähtsa aasta jooksul võrgus muusikat müütamast, täitsid tühiku failivahetusteenused nagu Napster.
Leidus etema tasemega heliformaate, aga võiduka mp3 trump oli väikesed failisuurused, mis sissehelistamisteenusega netisurfajatele hästi sobis. Lairibaühendused polnud enamikele veel kättesaadavad.
Kui muusikatöösturid taipasid senist rumalust ja hakkasid siiski netis muusikat müüma, astusid nad uuesti ämbrisse digiautorikaitselahenduste kasutamisega. Eri failitüübid polnud mitme arvuti vahel kopeeritavad ega eri digimuusikapleieritega alati sobivad.
Kui nn mp3-pleierid jõudsid massidesse, meenutas olukord seda, mis nüüd e-lugejate turul toimub. Kasutajad pidid ise dešifreerima, mis failitüüp neil on, mida nende pleier toetab ja mis on nende õigused kasutusel ja jagamisel.
Selmet leida ühtne kõigil seadmetel töötav failitüüp, keeldusid firmad koos töötamast, eriti Apple. Kui Apple'i iTunes Store muutus muusikaga tegelevate e-poodide kuningaks, jäi teistel üle ainult otsustada digiautorikaitsest vabade mp3'de kasuks, mis töötaks igal pleieril. Nii see nüüd üldiselt Apple'i-väliselt ongi, ja ka iTunes Store pakub autorikaitsevabu AAC-faile.
Keskmine moodne muusikasõber eelistab parimale võimalikule kvaliteedile viletsa tasemega mp3'sid.
HD-DVD vs Blu-ray
HD-DVD ja Blu-ray võitlus DVD troonipärijaks saamise nimel on suurimaid formaatide lahinguid pärast Betamaxi ja VHSi.
Nende tulek meenutas algupärast Lahesõda: pikk eelmäng ja sõnaline osa, võimas pealetung, üsna kiire lõpp.
Lugu puudutab kaht suurt tehnika- ja tarkvaratootjate ja filmistuudiote gruppi. HD-DVD eestseisja oli Toshiba, Blu-rayl Sony.
1990ndate lõpu DVD-revolutsioon tegi tehnikatootjatele raskeks odavate pleieritega üleujutatud turul midagi teenida, sellal kui filmitootjad raha kokku kraapisid.
Sony, Toshiba ja teised mõistsid, et uus kõrglahutusel põhinev lahendus annab võimaluse patenteeritud standard luua, mille kasutamise eest võib raha küsida. Esile kerkis kaks võimalikku ketast.
Mõlemal oli plusse. HD-DVD tootmine oli odavam ja see kasutas eksisteerivaid kahekihilisi DVD-kettaid. Blu-ray oli kulukam, aga pakkus ligi kaks korda rohkem andmeruumi.
Mõlema leeri pleierid ilmusid turule 2006. aastal ja umbes aasta jooksul jäi kasutajahuvi leigeks, eriti kuna seadmed olid meeletult kallid. Mis võimaldas väidetavalt Blu-rayl võita (ja DVD-ketastel enne seda), oli seda toetava pleieri lisamine Sony järjekordsele PlayStationi konsoolile.
HD-DVD ketaste müük oli esialgu edukam, aga Blu-ray pühkis kokkuvõttes rivaaliga põrandat. Sõda lõpes põhimõtteliselt, kui Warner Bros. teatas CES 2008 messi eel, et pöörab HD-DVDle selja. Teised võtsid eeskuju ja formaat suri lausa kuude jooksul.
Juhtmevaba 4G: WiMax vs LTE
Igati lihtne traadita levi on tehniliste vidinate püha graal ja tulevik, aga kindlasti omab tähtsust ka kiirus.
USA sidefirmad on vist minevikust õppinud - kohtunud väliskolleegidega ja aidanud luua ülemaailmse standardi nutikatele ja tõepoolest kiiretele 4G-süsteemidele.
Siiski esineb formaatide sõda ka siin (WiMax ja LTE), ja kumbki pool ei kavatse alla vanduda.
Osad asjatundjad on väitnud, et mõlemad on head ja võivad korraga püsima jääda. Nõustume, aga märgime siiski, et universaalse standardi puudumine jätab meid teenusepakkujate meelevalda. See neile juba meeldib!
