INTERVJUU: Tutvuge eestikeelse mängusaate "Puhata ja mängida" kolme tegijaga!
Saates vaadatakse üle nädala olulisemad uudised ja hinnatakse mänge, mis saatejuhtidel endal parajasti on käsil.
Igas saates tutvustab üks neist retrorubriigis ka mõnda oma lemmikmängu, mis on ajahambale vastu pidanud.
Igal reedel võite Forte mängurubriigist ka lugeda värske "Puhata ja mängida" tutvustust. Seda küll alates möödunud reedest, mis tutvustas kolmandat saadet (link lõpus).
Kelle idee selline saade oli ja kuidas saatejuhtide tiim kokku sai?
Martin: Saatejuhtide tiimi kutsusin [digist] need mängudest kirjutavad kaasautorid, kellega koos arvasin, et on ühelt poolt lõbus koos saadet teha ja kes on mängumaailma uudiste ja trendidega kursis ka laiemalt, teisalt aga on Rein ja Rainer sellised kodanikud, kelle peale saab loota. Kolme peale on ka enamik olulisemaid mänguplatvorme ära kaetud.
Rein: Minu poole pöördus saateidee jutuga Martin, kellega oli oma suurtest plaanidest rääkinud produtsent Henrik Roonemaa.
Raineriga polnud ma kunagi varem kohtunud ja nii saigi "Puhata ja mängida" tiim esmakordselt kokku alles siis, kui otsus saade teha oli juba sündinud.
Rainer: Ma olen juba mõned aastad tahtnud midagi sellist kokku saada, aga alati on asi jäänud kas tehnika või aja taha.
Kui lõpuks avanes võimalus seda koostöös Raadio1-ga teha, siis ei pidanud kaua mõtlema. Martinit tean juba ammustest aegadest läbi rada7 foorumi ja muusika, aga Reinuga ei olnudki enne kohtunud kui esimese saate lindistusel.
Miks just raadiosaade, mitte netipõhine videosaade või niisama mänguartikleid kirjutada?
Martin: Ühelt poolt on videosaade väga ressursinõudlik ettevõtmine, samas kui raadiosaate lintivõtmiseks kulub umbes tund.
Raadiosaade on universaalsem, seda saab mugavamalt erinevates situatsioonides tarbida, kuid samas nõuab see ka kuulajalt rohkem kaasamõtlemist, ideaalis võikski kuulaja ennast ette kujuta sama laua taha, kus me istume, ja mõelda, mida ta ise millestki arvaks.
Teksti kui sellist raadio- ega videosaade muidugi ei asenda, üks paraja pikkusega analüüsiv ja isiklikult emotsionaalne mänguarvustus on oluliselt ülevaatlikum kui näiteks mõneminutiline videoarvustus.
Rein: Mina tegelen mänguarvustusega peamiselt seetõttu, et mu sõbrad ja sugulased ei viitsi juba ammu minu arvutimänguteemalisi patramisi ära kuulata. Martin ja Rainer ehk ei ole valmis seda veel tunnistama, aga neil on tegelikult sama probleem.
Liikuv pilt on kindlasti edasiarendus, mis tulemata ei jää.
Rainer: Video on raske. Kui isegi raadiosaate montaaž võtab mõned tunnid, siis video on seesama korda kümme, rääkimata materjalidest, stuudiost ja muust tehnikast.
Artikleid kirjutame me ajakirjas niikuinii. Raadio võimaldab natuke vabamas vormis ja jooksvamalt asju arutada kui tekstis.
Kas mängude kajastamine raadios on eelkõige mõnus vestlus saatejuhtide vahel või püüate just nimelt videomängu kui sellist ka saatesse tuua (heliefektidega vms)?
Martin: Oluline on ikka, et endal lõbus oleks ja nautida seda sünergiat, mis tekib, ja loota, et kuulajatel on sama lõbus.
Kuigi jah, Mimicry Paul on meile teinud väga lahedad kõllid ja taustamuusika, mis sobib teemaga ideaalselt.
Rein: Mõne kuulaja jaoks on "Puhata ja mängida" vaid mõnus jutuajamine karismaatiliste ja intelligentsete saatejuhtide vahel.
Teised aga mõistavad, et tegelikult on tegu müstilise ja ohte täis labürindiseiklusega libekeelsete jutuvestjate psüühikas, kust igaüks ei välju.
Rainer: Ei mingit efektitamist väga ei plaani, miski audioklipp väga juurde ei anna. Just arutlus ja vestlus on see, mis töötab sellises formaadis. Kui vähegi võimalik, üritame uudisposti juurde lisada ka lingid mängudele millest jutt käib, et väikese vaevaga saaks pildi teksti juurde.
Kui palju ise videomängualast meediat jälgite (trükis, videos, teles vms)?
Martin: Pean tunnistama, et suhteliselt vähe. Muidugi mõista hoian mängumaailma uudistel võrgus silma peal, kuid kõikvõimalike videote ja muu vaatamiseks tihtipeale ei ole aega.
Pigem meeldib autos või rongis tööle sõites mänguteemalisi podcaste (ja ka muid raadiosaateid) kuulata – ehk siis sellise tegevuse kõrvalt, kus suurt muud midagi teha pole.
Rein: Suuremaid mängu-uudiste saite piidlen ikka kord-paar päevas. Mänguarvustusi meeldib mulle peamiselt vaadata videodena, sest mängude visuaalne külg on lihtsalt niivõrd oluline.
Rainer: Üsna palju. Paar podcasti (The Giant Bombcast, RebelFM) ja foorumit nii Eestis kui ka välismaal on pidevas rotatsioonis.
Teles muidugi on keeruline, Eestis pole ühtegi mängusaadet, aga kui aus olla, siis ma väga pole kindel, et sellel oleks ma mõtet. Tänapäeval veebis teha videopõhist saadet oleks mõttekam, see võimaldaks kiiremini reageerida, telesaate kokkupanekuga võivad kõik uudised juba mitu korda muutuda.
Ajakirjadega sama lugu, kuigi Edge'il ja RetroGameril hoian ikka aeg-ajalt silma peal.
Kui palju ise mängida jõuate muu elu kõrvalt?
Martin: Minul on mängimiseks [digis] töötades hea õigustus olemas, mis laseb mul sellega ka tööajal tegelda.
Muidugi, mida aeg edasi, seda hoolikamalt ma valin, mida mängin ja kuhu enda aega panustan. Kõike ei jõua ära mängida ju niikuinii.
Rein: Õige tasakaalu leidmine töö, trenni, pere, sõprade ja muu vahel ei ole kellelegi lihtne ülesanne. Arvutimängud on minu jaoks peamiselt aeg iseenda jaoks, mida peab terve mõistuse säilimiseks leidma.
Rainer: Paraku bänditegemiste ja muude asjade kõrvalt vähem kui sooviks. Aga tunnikese ehk igasse päeva üritan mahutada, kui võimalik, siis mõned rohkem.
Täistöökoht paraku väga rohkemat ei võimalda, seega mina olen üks nendest, kelle meelest viimase aja trend, et mängud on 4-6 tundi pikad 20-40 asemel, on suurepärane.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!