Valitsused on hädas - kõigile ühtse elektroonilise dokumendi loomine on kulukas projekt, mitte ainult seepärast, et kaardi trükkimine ja organiseerimine maksab. Kulukas ja keeruline on ka teenuste arendamine, mis inimesed kaarti ka elektrooniliselt kasutama ahvatleks.
Euroopas annavad mitmed riigid välja nii spetsiaalselt digitaalset isikutunnistust, kui on neid ühendanud sarnaselt Eestile reisimisdokumendiga. Nagu Eestiski, kasutatakse nii mobiiltelefoni kiipkaarti kui ka plastikkaarti. Mõni riik, näiteks Holland, jagab elanikele lihtsalt kasutajanimesid ja paroole. Üldiselt annab kaarte välja riik, ent mõnel pool - näiteks Rootsis ja Austrias -, on see delegeeritud erasektorile.
Elektroonilisi ID-kaarte antakse välja Belgias, Eestis, Soomes, Saksamaal, Itaalias, Portugalis ja Hispaanias. Samas võib vaid Belgiat ja Eestit esile tuua riikidena, kus kaart on otseselt seotud e-teenustega. Teema üle tunneb muret ka Euroopa Komisjon: ühelt poolt on e-teenuseid vähe, teisalt on need reeglina kasutatavad ainult ühes riigis, mitte ei levi üle piiride nagu see oleks kohane ühtsel teenuste turul.
Suurbritannias alustati elektrooniliste isikutunnistuste projektiga 2007. aastal ning kaaluti ID-kaartide kõigile kohustuslikuks muutmist. 2010. aastal loobuti projektist selle kulukuse ning avalikkuses valjult kõlanud privaatsusmurede tõttu. Brittide skeptilisus polnud siiski vastuseis digitaalse asjaajamisele, kuivõrd protest plaanile teha üks dokument ja selle kaasaskandmine kohustuslikuks.
Edukas on ID-kaardi projekt olnud Belgias, mis oli koos Eestiga üks esimesi riike, kus üle riigi kaart välja anti. Kaardi kaasaskandmine on kohustuslik kõigile vähemalt 15-aastastele belglastele. Alates 2005. aastast on kaardil ka kiip. 2009. aasta lõpuks oli Belgias kasutusel 9 miljonit kaarti, seega oli Belgia ainus riik, mis lisaks Eestile kaardi levikule seatud eesmärgid täitis. Sarnaselt meile saab Belgias ID-kaardiga sisse logida nii riiklike kui erasektori teenuste tarbimiseks.
Ka meie lähinaabritel soomlastel kipub ID-kaardi projekt kiratsema. 2011. aastaks oli Soomes kaarte välja antud vaid 300 000, tähendab umbes viiele protsendile elanikkonnast (Eestis on see protsent 92). Kaart ei ole kohustuslik ning selle taotlemine on üpriski kulukas: 55 eurot.
