Heitlus võrgumuusika turu valitsemise nimel
Muusikatööstus on muutumise teel. Suured tegijad hakkavad rumalatest piirangutest lahti laskma ja mõistma, et kasvu soodustab kõigile taskukohase ligipääsu võimaldamine. Vaja on siiski veel palju: uusi ärimudeleid, riskeerimist ja (kõige tähtsam) muutust selles, kuidas muusikat levitatakse ja tarbitakse.
"Vana kool": allalaadimine
Konkurents on kõrilõikajalik, aga tugevalt kaldus. Vaieldamatu liider on Apple, millele kuulub USAs umbkaudu 70 protsenti allalaaditava muusika turust, ja 28 protsenti kogu muusikamüügist. Teisel kohal on Amazon (12 protsenti). Teised nimekamad tegijad Zune Marketplace, Walmart, Napster ja Rhapsody omavad pea olematut turuosa.
Apple'il pole siin palju karta, kui nad ise mingit suurt viga ei tee või muusikatöösturid kuidagi mässu ei tõsta. Nüüd, kui Apple lubab levitada ka digiautoriõigustega kaitsmata muusikat, on vähe põhjuseid legaalselt muusika allalaadimiseks mujale suunduda.
Üks probleem seostub siiski hinnaga. 30sekundilised demod ei rahulda nälga, kuid kulutada 1,29 dollarit loole, mida kuulatakse ehk kord või kaks, ei tundu tänapäeval eriti aus.
Aga leidub ka uus tee!
Uus kool: voogedastus
Striiming ei rahulda mitte ainult paljude vajadusi, vaid ka tasub neile rahaliselt ära. See mudel võib tunduda atraktiivne ka kasutajatele, kes plaanivad alustada legaalselt muusika soetamist. "Tarbi, palju jaksad" tüüpi pakkumised paari dollari eest kuus panevad mõtlema, et kas lugude või albumite eest maksmine tulevikus üldse enam mõistlik tundub.
Sellised muusikateenused hakkavad alles nüüd tähelepanu püüdma. Varem on olnud mitmeid pisitegijaid (MOG, iLike, Last.FM, Thumbplay, Grooveshark, Slacker jt), kuid liivakasti peaks korralikult segi raputama Google'i ja Apple'i suguste hiiglaste lisandumine tänavuse aasta lõpus.
Google kogub palju tähelepanu juttudega uust striiminguteenusest, mis peaks 2010. a lõpus startima. G-maja on sõlminud väidetavalt lepingud juba mitmete suurtootjatega ja hakkab küsima kuutasu.
Detailide üle saame esialgu vaid spekuleerida, aga see oleks tark samm, arvestades Google'i soovi pilveteenuste maailma domineerida. Neile kuuluvad juba kiireimini kasvav mobiilseadmete platvorm (Android), populaarseim otsimootor USAs ja ridamisi muid netipõhiseid teenuseid. Ei teeks paha omada midagi sama väärtuslikku muusikastriimingu vallas nagu YouTube on videostriimingu alal.
Apple üllatas paljusid, kui ostis ära fantastilise muusikateenuse Lala, mis oli varem iroonilisel kombel seotud Google'i otsimootoriga. Asjad ei ole paraku sujuvalt jätkunud: üks Lala asutajatest lahkus ja üldse levib kõlakas, et Apple loob Lala põhjal videosalvestus-, mitte muusikastriimingu platvormi.
Ja muidugi paljuräägitud uus Spotify.
Küsimused
Suurim küsimus tarbijatele on hind. Pettuvad need, kes ootavad midagi "söö palju jaksa" tasuta puhveti taolist.
Muusikatööstus püüab eemalduda ärimudelist, kus muusika voogedastus toimub reklaamide saatel, sest need ei too piisavalt sisse. See tähendab, et praegu tasuta olev ei pruugi seda enam tulevikus olla, aga raske on kindel olla. YouTube'i sarnased videosaidid peaks siiski säilitama senise kuju, sest videod toovad rohkem reklaamiraha kui lihtsalt helipalad.
Kas see kujutab probleemi Pandorale? Vaevalt muusikatöösturid soovivad sellest loobuda, eriti tänu tõhusale uute esinejate masside ette toomisele. Samas on kerge kujutleda, et tootjad soovivad paremat diili. Pandora vahepeal peaaegu hukkus muusikalitsentseerimise tasude tõttu. (Siis oleks see muidugi väärt ost Google'ile või Apple'ile.)
Pilve poole
Maailm on valmis pilveteenustele kolima. Meil on isegi pilvepõhiseid operatsioonisüsteeme, rääkimata kontaktihaldussüsteemidest, e-postist ning rakendustest, mida miljonid inimesed iga päev kasutavad. Pilv on tuleviku sõna.
Mida aga pole, on täiuslik pilvepõhine lahendus muusika voogedastuseks. See on muusikatöösturite süü. Nad loobuvad nii endale kui esinejatele vajaminevast rahast, ja suurest summast sealjuures.
