Heas või halvas, internet muudab meie mõtlemist
Läänemaailma mõtteviis on põhinenud umbes viimase kolmetuhande aasta jooksul loogikal ja lineaarsusel. Tee tõeni viis läbi loogiliselt reastatud argumentide, mida arvesse võttes jõuti järelduseni.
Meie suurimad mõtlejad nagu Marx ja Kant pidid palju materjali läbi töötama, et uute originaalsete järeldusteni jõuda - aga leidus ka Descartesi või Einsteini taolisi geeniusi, kes lihtsalt tulid uuele mõttele.
Nii-öelda reeglipõhine mõtlemine domineeris siiski 20. sajandi teise pooleni, kus ideed liidetakse korrapärasel ja ratsionaalsel moel, et lõpuks "tõeni" jõuda.
Nick Carr (tema raamatust "The Shallows" on inspireeritud ka see kirjatöö) leiab seevastu, et internet on hakanud meie mõtlemist muutma, sest mõjutab seda, kuidas inimesed töötlevad infot.
Ta osutab teaduslikele uuringutele, mis lisavad kaalu hüpoteesile, et inimestel jääb vähem meelde, kui nad loevad rohkete linkidega teksti, ja ka loengutes sülearvuteid kasutavad õppurid suudavad vähem meelde jätta.
See seostub suuresti naudinguga, mida me saame uuest infost. Inimesed on "programmeeritud" uut infot otsima, mistõttu üllatused on toredad. Sel põhjusel meeldib meile ka pidev infovoog, mida veeb pakub, eriti tänu kanalitele nagu Twitter ja Google Reader.
Selle negatiivne külg on aga, et uus info võib tihti meid eemal hoida süvamõtlemiseks ja analüüsiks vajalikust kestvast, lineaarsest mõttetööst. Asi pole niivõrd selles, kas internet muudab meid lollimaks, vaid taibukuse levitamisel senisest palju laiemale alale - kindla eesmärgi või idee asemel püüame keskenduda korraga paljudele asjadele. See on tuttav igaühele, kes palju internetti kasutab. Kui ta ütleb, et tema tähelepanelikkus pole aastatega muutunud, on ta valetaja või supervõimetega.
Aga muutus pole tingimata negatiivne. Äkki meie mõtlemine muutub, et tänapäeva maailma muutuvate nõudmistega toime tulla? Äkki see on isegi hea, et internet muudab meie mõtlemist?
Lineaarne reeglipärane mõtlemine on ühiskondlikus mõttes meile ju palju kasu toonud. Aga tänases maailmas ei pruugi sellest enam tihti kasu olla. Näiteks kui paljud inimesed võivad teile anda kena lühiseletuse, miks maailm sattus hiljuti majanduskriisi? Nad muidugi üritavad, aga kogu see lugu on liiga keerukas, et asjad selgelt ja lineaarsel viisil kokku võtta.
See ongi me praegune probleem - me elame maailmas, mis on nii keerukas. Suur osa meie elust koosneb nii võimatult mitmekihilistest süsteemidest (majandus, valitsused, keskkond), mis kattuvad teiste samasugustega, et nn raamatumõtlemine võib jääda sellele liiga aeglaseks ja lineaarseks.
Nagu raamatud ja nn raamatumõtlemine on sarnased, võib seda öelda veebi ja veebimõtlemise kohta. Võrgumõtlemine on võrgu moodi - eesmärk on luua miteid ühenduspunkte ideede vahel ja mustri tajumine on tähtsam kui ratsionaalse korra loomine. Kesksel kohal on pidevalt arenev infohulk. See tähendab uute probleemidele lähenemise viiside leidmist, millel pole lihtsalt selget algust ja lõppu. See tähendab ootamatuid ühendusi ja ootamatuid lahendusi.
Võrgupõhine mõtlemine on võrgu moodi: mitmekihiline, vabavormiline ja dünaamiline.
Jah, see võib olla pinnapealne, aga andke sellele aega! Meie mõtteviis elab läbi üht suurimat muutust sajandite jooksul. See ei toimu hetkega.
See ei tähenda muidugi, et valitsema peaks üks või teine mõtlemine. Nii üks kui teine on vajalikud, raamatumõtlemine selleks, et andmed üldisse konteksti asetada, veebimõtlemine näiteks info töötlemiseks ja hankeks.
Kas veeb muudab meid targemaks või rumalamaks? Sellised debatid on küll vajalikud, aga saja aasta pärast võib tegelik küsimus kõlada nii: kuidas defineerida tarkust?
