Kutseliste juhtide foorumites ja ka pilalehtedel jagatakse tihtipeale videosid ja pilte veokitest, mis end väikestele metsateedele lootusetult kinni on sõitnud.

Seal on segaduse peamiseks põhjuseks siiski juhid, kes pimesi GPS navigatsioonisüsteeme jälgivad ning sõidavad sinna, kuhu seade juhatab. Aga kas ainult?

Piinlike eksimiskogemuste pinnalt on tekkinud üsna selge arusaam, et autode navigaatoreid ei saa ja ei tohigi pimesi usaldada, sama hoiatuse kuvab enamik autodest navigaatori ekraanil ka käivitamise või navigeerimise alustamise hetkel.

Navigaatori pimesi järgimine ei ole aga seotud niivõrd GPS-positsioneerimise häiretega, pigem on probleemiks marsruute arvutav tarkvara ja kaardiinfo - pole harv, et kaardil on mõni metsatee tähistatud igasugusele masinale läbitavana. Või siis seadme kasutaja, kelle oskused ... ei küündi.

Palju tõsisem probleem

Just Soome idapiiri ääres on aga tuvastatud tugevaid tahtlikult tööle pandud segajaid, mis ajab GPS seadmed segadusse või halvab nende tegevuse täielikult. Võib vaid arvata, kust segav signaal tuleb. Millest ja miks, ei ole enam nii selge.

Ja siin ei ole juttu autode navigatsiooniseadmetest - sõit mööda teed on lihtsam ja kui GPS seade vahepeal villast viskab, on ümbruse, teede ja kasvõi märkide järgi orienteerumine siiski võimalik.

Aga näiteks matkajate jaoks võib GPS-positsioneerimise häire olla väga suur probleem, kui kompassi ja paberkaarti kaasas ei ole.

Laiaulatuslik satelliitide abil positsioneerimise segamine on siiski suhteliselt üsna harv nähtus - kontekstis sellega, kui palju GPS-positsioneerimist igal pool kasutatakse. Aga äkki just see laialdane kasutus ongi ajend tahtlikult signaali segada?

Achilleuse kannaga suurepärane süsteem

Tehnikaseadmetesse peab alati suhtuma nii, et see võib mõnes olukorras olla ebausaldusväärne, vahendas Erälehti Soome maamõõtmise ameti (Maanmittauslaitos) uurimisjuht Martti Kirkko-Jaakkola sõnu.

Süsteemina on satelliitpositsioneerimine nii hea, et seda kasutatakse eriti laiaulatuslikult üle kogu maailma. Positsioneerimine annab ilma kalibreerimiseta kätte positsioneeritava seadme asukoha mõne meetri täpsusega.

Süsteemi Achilleuse kand on aga satelliitide nõrk signaal, mida on lihtne mõjutada nii tahtlike kui ka tahtmatute segajatega.

Tahtmatud segajad on seotud näiteks atmosfääri protsessidega - näiteks võimsate virmaliste ajal võib GPS-positsioneering olla üsna ebatäpne ja isegi kõrgepingeliinid mõjutavad signaale.

Siiski ei maksa kohe paanikasse sattuda: Kirkko-Jaakkola toob võrdluse autodega - kuigi autode rehvid võivad üsna lihtsalt katki minna ja need võidakse ka pahalaste poolt läbi torgata, kasutatakse autosid ikkagi.

Samamoodi tuleb riskidega arvestada ka GPS-i kasutades. Kuna satelliidi positsioneerimissignaal on nõrk, tuleb lihtsalt tagala kindlustada - näiteks matkamisel tuleks võtta kaasa ka vanamoeline kompass ja kaart, juhuks kui GPS seade mingitel põhjustel segadusse satub.

Kahte sorti segajad

Signaalide segamist on suures plaanis kahte tüüpi. Leidub juhuseid, kus positsioneerimise signaali vastuvõtjaid üritatakse täielikult rivist välja ajada.

Keerukam ja rohkem segadust külvav variant on jätta signaal alles, aga muuta seda ning ajada seadmed lihtsalt segadusse - siis tundub kasutajale, et seade toimib õigesti, aga sellest saadav asukoha informatsioon on vale.

Tulemus on suhteliselt sama - positsioneerimine ei õnnestu, kusjuures vastuvõtjate täielik rivist välja ajamine on tehniliselt väga lihtsa seadmega (segajaga) saavutatav. Vastuvõtjate eksitamine nõuab juba suuremaid tehnilisi oskusi.

Tõenäoliselt on kõik navigaatorite kasutajad täheldanud mingites konkreetsetes kohtades: tunnelites, sildade all, kõrgete hoonete vahel, elektriliinide all jne seadme ajutist tõrget. Kui see on üks konkreetne koht, leiab seade signaali varsti uuesti üles ja töö enamasti jätkub.

Nii võib seadmele tunduda, et auto sõidab hoopiski tee kõrval, aga mõne aja pärast korrigeerib seade asukoha õigeks. Halvimal juhul jookseb seade kokku ja tuleb taaskäivitada.

Kindlust GPSi töökorras oleku kohta ei ole võimalik saada

Praegu veel ei ole olemas teenust, mis võimaldaks näiteks internetist vaadata, kas satelliitpositsioneerimine toimib nii nagu peab või kas mõnes piirkonnas on mingeid signaali segavaid faktoreid.

Kuigi põhimõtteliselt oleks see võimalik luua, sest soomlastel maamõõtmise ametis olemas informatsioon kogu Soomet katva FinnRef võrgustiku kaudu. Selles on teatud kohtade asukoha info äärmiselt täpne.

Ja kui nendes punktides tuvastatakse vastuvõetavas satelliidisignaalis laiaulatuslikke häireid, võib eeldada mingi segaja olemasolu.

WAAS/EGNOS Signaal ka ei aita

Mõnes GPS seadmes on võimalik valida vastuvõetavaks signaaliks WAAS/Egnos, mis on satelliitidel baseeruv abiteenus, mis on mõeldud eelkõige tsiviillennunduse tarbeks.

Selle eesmärk ei ole parandada positsioneerimise täpsust vaid see kinnitab täpsust. Euroopas nimetatakse süsteemi nimega EGNOS ja Põhja-Ameerikas WAASiks.

EGNOS ütleb kui mõni positsioneerimise satelliitidest läheb rikki või ei ole usaldusväärne, aga EGNOSE täpsustav või parandav informatsioon ei paranda siiski positsioneerimise täpsust.

Näiteks kui ainult GPS signaali kohaselt on positsioneerimise täpsus viie meetri kandis, siis hea signaaliga kohas võib EGNOS parandada täpsust ehk mõne meetri võrra, aga sellegipoolest ei anna süsteem informatsiooni tahtlikest signaalide segajatest, sest need on vastuvõtja keskkonna lokaalsed mõjud, mitte satelliitidega seotud.

Mis nüüd saab?

Loo moraal on lihtne. GPS-seadmed on väga mõnusad ja head abimehed, aga on nii loomulikke looduslikke protsesse kui ka ilmselt tahtlikke signaalisegamisi, mis seadmed ebausaldusväärseks muudavad.

Pimesi GPS seadme järgimine ei ole aga soovitatav ka ilma segajateta ning kui plaanis pikem matk kaugetesse piirkondadesse võta alati kaasa ka tavaline kompass ja kaart.

Põhja-Soome kogemus näitab, et eksisteerib mingi jõud, kelle huvi on signaale segada, seega on igati mõistlik segajatega arvestada.

Liitu