Fotograaf Annika Metsla: laste pildistamine on puhas sport
Esimene pulm tuli juhuslikul
Aastate eest juhuslikult pulmi pildistama hakanud Annikast on tänaseks saanud mitmete rahvusvaheliste auhindadega pärjatud pulmafotograaf. Selle ametini jõudis ta läbi suure töö, kuid üsna sujuvalt: floristiks õppinud naine avas oma esimese lillepoe, millest arenes välja pulmakorraldusfirma. Ühte pulma polnud aga fotograafi kuskilt võtta.
„Üheksa aastat tagasi oli fotograafide osas turuseis sootuks teistsugune. Praegu on igaüks fotograaf, siis neid aga nappis. Mina oma kõrge enesehinnanguga mõtlesin, et suudan vähemalt nii, nagu igaüks seda teeb," muheleb naine esimesse pulma fotograafina sattumist meenutades. Noorpaarilegi polnud tal toona ette näidata muud, kui oma reisifotod - reisimine ja pildistamine olid naise hobiks olnud pikalt.
Hea pulmafotograafi kolm märksõna: loovus, suhtemine ja emotsioonid
Muigama ajav on seegi, et tollel ajal olid kõik pulmafotograafid mehed. Annika portfoolio kandis nime: A. Metsla. Ja sestap tegid paljud noorpaarid esmalt suured silmad, kui fotograafina saabus nendega kohtuma naine. „Praeguseks on naised sellegi valdkonna vallutanud," teab Annika.
Ühel hetkel oli pildistamisi nii palju, et praeguseks kolme lapse ema pidi otsustama - kas töö või hobi. Ja valis viimase. Kahetsema ei ole ta pidanud tänase päevani, sest mis saaks olla parim, kui hobi on töö ja vastupidi ning kui see kõik veel ära ka toidab. „Ma olen üks õnnelik inimene," on Annika rahul.
Kuigi, see on nüüd küll täiesti kindel, et pulmade pildistamine ei ole kuigi lihtne tegevus. Ühes heas pulmafotograafis peavad peidus olema hea maastikufotograaf, hea portreefotograaf, hea moefotograaf ja ka hea reportaaži pildistaja.
Lisaks peab ta olema väga hea suhtleja, sest pildistamise objektiks on lihtsad inimesed, kelle esimene lause on: „Ma ei oska end pildistada lasta ja ma ei jää pildile hästi." „Ometi on kõik fotodel ja kenasti peale selle," muigab Annika, et head pildid sünnivad fotograafi ja pildistatavate koostöös.
Kuid põhiline, mida fotograaf selles töös vajab, on loovus. Kasvõi sellepärast, et toime tulla ootamatustega ja inspiratsiooniallikana ära kasutada ilma ning valgust, mida pildistamispäev on endaga kaasa toonud. „Seda ei saa ju tellida, see on puhas loterii," nendib naine ja meenutab ühte mullust sügispäeva, kus koostöös väga avatud pruutpaariga sündis palju imelisi pilte. Sest ilm pakkus neile sel päeval sügispäikesega kõrvuti ka tormi, vihma ja rahet.
Teine märksõna on tahe püüda kogu aeg midagi uut teha - just see annab igale fotosessioonile uue näo ja toob kaasa oma piltidega konkurssidelt ka auhindu noppida, nagu Annika seda korduvalt teinud on.
Kolmandaks märksõnaks on emotsioonid. Head emotsioonid, mida Annika saab kõigest, mida ta teeb. Ühest küljest püüab neid pildile, kuid teisalt pole harvad juhused, kui naine pulma pildistades põselt pisara pühib või end, klimp kurgus, koguma peab, et ikka saaks klõpsu ära teha. „Minu sisse on talletunud nii palju ilusaid inimesi ja nende lugusid. See on väga põnev," räägib ta säravail silmil.
Pulmad ja lapsed - loogiline jätk
Kuidas Eesti ühest parimast pulmafotograafist sai siis piltnik, kelle juurde vanemad meelsasti ka oma põnne fotografeerima tulevad?
„Kui sa oled pulmadega alustanud, on see mõneti loogiline jätk, et alguses noorpaar ja siis lapsed," ütleb Annika lisades, et tema põhiliseks pildistamisobjektiks on siiski inimene. Lapsi pildistab ta pulmadele lihtsalt vahelduseks, et end vormis hoida.
Laste juures köidab Annikat eelkõige ehedus. „Kui laps on pildistamispäeval tõsine, siis las ta olla - see pilt räägib mingist ajahetkest oluliselt rohkem, kui kunstlikult naerma aetud põnn," soovitab Annika ja nendib, et tõsine, mõtlik ja isegi kuri ilme lapse näol kõnetab pildi vaatajat rohkem kui lihtsalt üks meisterlik naeratus.
Eheduse pärast eelistab Annika lapsi pildistada ka nende enda keskkonnas ehk kodus - see inspireerib teda samuti ja lubab sündida väga imelistel ning erinäolistel piltidel. „Inimesed küll muretsevad, et nende kodu on nii väike, et ainult kaks tuba ja pildistamiseks ruumi pole. Aga hea pildi saamiseks ei pea olema majaomanik. Piisab ka väikesest nurgast!" kinnitab naine, et see mure on asjatu.
Parim keskkond laste pildistamiseks on kodu
Kodu lubab ka lapsel jääda pildile ehedamana, sest stuudio võõras keskkond ajab ta paratamatult krampi ning paneb vanemaid ahastama, et tegelikkuses on minu laps ju hoopis teistsugune...
Annika soovitab fotoaparaatide omanikel ka endil lapsi kodus jälgida ja püüda ehedaid hetki nende igapäevast. „Fotograafi juures tehtud esinduspildid on ka uhked, kuid mälestustena kõnetavad rohkem just igapäevased hetked," selgitab ta.
Tõsi, Annikal meenub endast rääkides vanasõna kingsepast ja kingadest, sest sageli mõtleb naine kodus oma kolme lapse tegemisi vaadates: homme pildistan.
Eks oma lapsi näed ju kogu aeg ja nad ei tundu nii inspireerivad," on Annika asja enda jaoks lahti seletanud. Kuid võtab siiski ka kodus lastega ette pildistamispäevi. Ning töölegi võtab lapsi kaasa, vanimast on saanud emale asendamatu assistent.
Fotosessioon lastega on tõeline sport!
Tänavuse fotokonverentsi KLÕPS ettekandes räägib Annika „Hurmur-kokapoiste fotosessioonist". Ehk sellest, kuidas enne jõule sündis viiest imearmsast poisipõnnist pilkeköitev ja palju rõõmsat tagasisidet toonud fotosessioon köögis.
Õigupoolest näeb konverentsil paljudele fotohuvilistele kokapoistena meelde jäänud põnne uues rollis - uus fotosessioon valmib just selle ettekande jaoks. Lisaks värskete pilkupüüdvatele fotodele näeb ka filmi fotosessiooni köögipoolest, mille kõrvale räägib Annika ühe sellise ettevõtmise kaadritagusest elust.
„Pildil tundub kõik roosamanna, kuid tegelikkuses valitses näiteks köögis pildistades seal sessiooni ajal täielik kaos. Viit ühe kuni kaheaastast põnni ei ole võimalik allutada ühelegi dressuurile: nad ei istu vaikselt ega oota, millal hea pilt sünnib," naerab ta, et just see video toob ilmekalt välja tõiga, et lapse pildistamine on puhas sport. Ja mitte mingi sprint, vaid kestvusala, kus püüdma ja kannatliku meelega peab olema kogu meeskond ehk lisaks fotograafile ka laste vanemad. Ja see, et sessiooni lõpuks on kõik higised ja väsinud ning hinge närib ahastus, et head pilti ei saanudki, on laste pildistamise juures tavaline.
Aga - Annika teab täpselt, et põnnist hea pildi saamiseks piisab fotosessiooni juures ka murdosa sekundist, mil ilmneb SEE tõeline emotsioon.
Kuidas ja millal seda tabada ning läbi millise töö see kõik sünnib, saabki aimu fotokonverentsil, mille kava koha leiab lisainfot ja pileteid saab osta internetiaadressilt www.klõps.eu.
