Populismihõngulised ässad nagu näiteks "parim mäng, mida te eales mängite" või "graafika, mis võtab silma märjaks" on sellised, mida mängitakse välja kord aasta jooksul. Sealt edasi tekib juba oht mitte väga tõsiseltvõetavaks muutuda.

Mu meelest on mängutööstus viimaste aastate jooksul selle kaardipaki ässade kvaliteeti kõvasti devalveerinud, ületades end, luues pärleid, tulistades vahepeal päris ootamatult.

Selliseid mänge nagu Infamous: Second Son, mis sunnib juba esimesel tunnil eelpoolmainitud graafikahüüet hüüdma. Sest see mäng jätab oma klaari ja ekstreemselt sakivaba pildiga paar kuud tagasi ilmunud PS4 Killzone'i aukartustäratavasse kaugusse.

Riskin niisiis ja kiidan hakatuseks seda, milline Infamous välja näeb, sest see on esimene asi, mida mängur märkab, isegi teades, et kiidan juba lähiajal uusi mänge ning nende väljanägemist.

Valmimas on ju Uncharted 4, Tomb Raider 2, The Witcher 3 ja veel suur rida selliseid, mis sind visuaalide abil vägisi poeleti juurde või veebipoodi talutavad.

Aga enne eelpoolmainituid on meie ees Infamous: Second Son, mille esimene osa ilmus peaaegu märkamatult, pistis rinda teise samal ajal ilmunud superkangelasevisiooniga Prototype ning minu hinnangul võitis, olles mänguliselt oluliselt stabiilsem ning huvitavama looga.

Sellele järgnes Infamous 2, visuaalselt veelgi köitvam, märulirikkam ning sisult enam-vähem sarnane teos. Kolmandaks ja loodetavasti mitte viimaseks, on meil võimalik läbida Infamous: Second Son, struktuurilt veelkord sarnane teos.

Foto: ekraanitõmmis

Peategelane Delsin Rowe on täiesti juhuslik mässumeelne nooruk, kes õnnetu (või õnneliku – kuidas võtta) intsidendi tagajärjel ülivõimed omandab.

Oskus suitsuna mööda tänavaid kihutada või kätest tulekerasid tulistada, on ilmselgelt kergesti silmatorkav ja köidab nii rahvast linnatänavatel kui ka neid isikuid, kes sarnaste võimetega supermehi ja -naisi kaardilt pühkida püüavad.

Juba päris algusest on võimalik kujundada kaht erinevat teelahku: olla kangelane või kurjam, seda läbi sarjale omaste keeruliste (kuigi siin mitte nii väga) mustvalgete valikute.

Vastavalt valitud teele muutuvad mängu käik ning Delsini supervõimed, samuti peitub valikute tulemustes üsna ahvatlev võti mängu mitmekordseks läbimiseks, et näha ära mõlemad lõpplahendused ja võtmesündmuste erinevused.

Lihtsal viisil on kõik hea, mida su tegelane korda saadab, tähistatud sinise markeriga (vangistatud tsiviilisikute vabastamine, narkoreidid, ravimine) ning halb punasega (tänavalaulikute kiusamine, süütute kõrvalvaatajate massimõrv), pisemaid karmavööd mõjutavad teod ootavad mängurit avatud maailmas igal nurgal.

Mänguväljaks on Seattle'i linn, vapustavalt ilusate neoontuledega palistatud, ülimalt detailirohke, nii detailirohke, et isegi asfalt, millel Delsin tatsab, on unikaalselt purunenud, pragunenud, läbikasvanud.

Lisagem siia erinevad mitmetest allikatest pärit segunevad valgusefektid, peegeldused, ladus animatsioon ja ilmastik ning korraga on meie ees üks usutavamaid linnu videomängude ajaloos (jah, ma tegin seda jälle ja kasutasin veel ühe kaardi).

Foto: ekraanitõmmis

Märul toimub nelja erineva supervõime toel, tõsi küll, neljas ja kõige võimsam teenitakse välja alles mängu viimastel hetkedel ja sellest saab abivahend lõppmängu viimaste baaside alistamiseks, eeldades, et mängur neid juba varem vallutanud ei ole.

Iga võime külge on seotud nõrgem ning tugevam rünnak, eripärane liikumisviis keskkonnas (mõne abil saab näiteks mööda seinu üles lipata ning sprintida), ultrarünnak, mille abil alistatakse heal juhul kümneid vastaseid korraga ja veel mõned lisaboonused, mida jagatakse ning muudetakse võimsamaks oskustepuu kaudu.

Linn on jaotatud aladeks, mille vallutamine toimub alati ühel viisil, esmalt tehakse kahjutuks vastaste baas, siis läbitakse teatud hulk loomissioonidest eraldiseisvat kõrvalsisu, lõpuks lüüakse tagasi vastaste viimane suur rünnak ja lõpetatakse, kui seda juba tehtud ei ole, viimased kõrvaltegevused.

Peale seda muutub ala praktiliselt vastastevabaks tsooniks, kus ei sünni enam suurt midagi.

Nutikas, agressiivne TI aitab siin tõesti hästi kaasa sellele, et laastavad supervõimed mängu liiga lihtsaks ei muudaks.

Vastased liiguvad kohati kiiresti, põgenevad objektide taha või katustele, ründavad jõuliselt ja manavad samas enda kaitsmiseks kilpe, sekkuvad ka paiksed kuulipritsid, soomukid ning helikopterid. Balanss on ideaalselt paigas, mäng pole kunagi liiga lihtne või liiga keeruline.

Samas ei näe siin mängitavuse juures praktiliselt ühtki aspekti, mille kohta saaks öelda eriline või geniaalne. Isegi mitte perfektselt teostatud, nagu oli näiteks märulseikluse The Last of Us hiilmisosa.

Foto: ekraanitõmmis

Kõik on korralik, aga see on ka kõik. Teatud sorti lisamissioonid nagu rahvahulgast kesise foto abil agendi leidmine või peidetud audiopäevikute positsioneerimine on hoopistükkis kurja moodi igavad.

Igavad oleks ka grafitimaalingute tegemised, kui nende tulemused nii toredad ei oleks. Sa ootad iga karikatuurina mõjuva pildi valmimist, nagu kunagi tühjeneva piimasupitaldriku põhjast ilmuvat veidra naeratusega jänest või mõmmikut.

Tänavatel siblivad inimesed ei jäta endiselt muljet kirevast naturaalsest linnakäitumisest, nende tegevusmustrid on tihti korduvad ning animatsioonid puisemad kui peategelastel.

Linna tasapisi tegevustest tühjendades saab sellest lõpuks kaunis ent tegevusvaene mänguplats, mis polekski ehk probleem kui see ei juhtuks nii kiiresti.

Kahe tunni mänguajaga olin suutnud läbida tervikust 19%, kaheksa tunniga lõpetasin loo ning mõned tunnid kulusid veel lõppmänguks ja 100% saavutamiseks (lisage siia 10 tundi, kui soovite ka loo alternatiivse variandi läbida).

Kui tootja suudaks edaspidi piisavalt lisasisu pakkuda ning selle lõppmänguga siduda, oleks tekkiv tühjuseprobleem lahendatud.

Tegelikult annab juba esimese-päeva-uuenduse allalaadimine lisaväärtust umbes viie mängutunni ulatuses, tõsi küll, mitte korraga, aga missiooni kaupa nädalas.

Mina eelistan mängurina vist kõike korraga, sest ma ei tea eriti kedagi, kes viitsiks, kui on märulseiklusega lõpparve teinud, aeg-ajalt uurimas käia, mida uut ilmunud on. Kui DLC, siis korralik DLC.

Foto: ekraanitõmmis

Kui lugu võib hinnata viisakalt keskpäraseks, siis dialoog seevastu on vaimukas ning tegelaste miimika igati kaasaegsele mängule omane.

Küll komistavad karakterite omavahelised suhted liigse kiirustamise taha. Kui mitte Delsini ja tema venna, siis Delsini ning kohatavate superkangelaste omad kindlasti.

Ka pahalane, kuigi fenomenaalselt hästi loetud surmav daam Brooke Augustine, ei jaksa, enne seda kui lõputiitrid jooksma hakkavad, piisavalt iseloomu näidata, et fiktiivsete kurjamite esikümnesse tõusta.

Ta on meeldejääv küll ekraanil, neil üksikutel hetkedel, mil teda esinema lubatakse, aga ununeb peale mängimist peagi.

Kõigi tegelaskujude agendad on liiga lihtsad ja läbinähtavad ning peale paari südantlõhestava hetke pole siin kuigi palju materjali, mis emotsioonid valla päästaks.

Second Son on lühem kui Infamous 2 ja kindlasti lühem kui Infamous. Samuti ei ole kaunis, kahel suuremal maa-alal asuv linn nii ultrasuur, et selles ära eksida õnnestuks.

Peale vaatetorni (Space Needle) ja vastaste baasi pole siin ka eriti hiigelhooneid, mille otsa turnima minna. Kindlasti mitte midagi esimese osa poollagunenud vangla või teise osa prügipüramiidi sarnast. Sellest on tuline kahju.

Infamous: Second Son on visuaalselt rabav ning mänguliselt kirev märulseiklus, mis peaks vähemalt kümneks tunniks iga konsooliomaniku tuju tõstma.

See üllatab oodatult ja isegi veidi enam pildis ja püsib korralik mänguliselt, kuid jääb kestvuselt ning loo huvitavuselt sarja eelmistele osadele õige veidi alla.

Foto: ekraanitõmmis

Plussid

Kristallselge graafika ja võimsad efektid
Paar väga lahedat bossilahingut
Supermiimika
Kaks erinevat teed tagavad võimaluse kaheks läbimiseks
Delsini grafitikunst, mida puldi abil ettemääratud objektidele maalida, on vaatamist väärt, koomilised karikatuurid täis iseloomu

Miinused

Suhtleliselt lühike ja üllatustevaba lugu
Lõppmäng liiga tegevustevaene
Karakterite omavahelised suhted ei jõua õieti isegi pihta hakata, kui kulminatsioon juba saabub

inFAMOUS: Second Son
Autor: Sucker Punch, tootja Sony Computer Entertainment
Platvorm: PS4
Ilmus: märtsi lõpus
Hinne: 8/10

Mängu jagas arvustamiseks Sony.