FORTE MÄNGUARVUSTUS: Assassin's Creed IV: Black Flag – seiklus suur nagu elu ise!
See kaubamärk on osutunud nõnda viljakaks, et praeguseks kasutab seda juba 15 videomängu.
Ainuüksi põhiliinis on neid juba kuus, kuigi seni uusim, Black Flag, kannab järjekorranumbrit 4.
Black Flag oli kahtlemata riskante projekt. Jah, AC on kiidetud ja end tõestanud sari, millest on järgmisel suvel koguni filmivarianti oodata.
Aga kõik põhiliini-väljalasked on olnud nii ühetaolised (vähemalt alates AC2-st), et aina samamoodi jätkata kätkes juba riski iseenesest.
Kas austajad on tõesti valmis vastu võtma mitte ainult sama asja uues kirjus kuues, vaid ka kulutama sellele tavapärase 25-35 tunni asemel kaks-kolma korda niipalju? Ja seda merelahingute arvel, mida seni on koheldud teisese tähtsusega lisategevusena?
Tundub, et vastus on mürisev "JAH", sest möödunud aasta lõpuks ehk kõigest kahe kuu jooksul osteti tervelt kümme miljonit koopiat ja ka üldine vastuvõtt osutus tavapäraselt kuumaks.
Mängin ja imestan, et kuidas see praeguseks paljunähtud valem ei väsi. Kõik on nagu ennegi ja ka miinused on praktiliselt samad. Ja seda lubab tootja endale ajal, kui lähikonkurendid hakkavad tasapisi ette rebima.
Näiteks Batman: Arkhami tegijad on samuti uuendamise suhtes konservatiivsed, aga sealne lähivõitlus-süsteem on palju elegantsem ja mängumaailm ka igas mõttes kompaktsem. Samas GTA lööb kõiki rivaale sisulise kvaliteediga ja missioonide mitmekülgsusega.
Sellest aspektist võib AC4 üllatavalt vanameelsena mõjuda, järgides juba GTA3 ajast paika loksunud mänguloomise-filosoofiat, kus üksikud aspektid võivad veidi keskpärasteks jääda, kui tegemist nii palju on, et kvantiteet võib kvaliteeti lihtsalt massiga lüüa.
Ja mida see mass endas kätkeb? Ikka see tobedavõitu kaksiklugu, kus ajaloolise seiklemise vahele tuleb „reaalse maailma“ nüridusega kokku puutuda. Ikka tüütud jälitamisülesanded, mida isegi tulihingelisimad fännid enam hästi ei kannata. Ikka see poolidiootlik tehisintellekt, mis võimaldab kangelasel tihti lausa valvuri silma all kaaslasi nottida, aga üks ettevaatamatu samm tekitab üldise häireolukorra... kuni valvurid tüdinevad ja kaaslaste laipade juurest oma vanale kohale kõnnivad.
Me oleme kõike seda näinud, teinud ja veel vandudes kümneid korda üle teinud, sest mingi ootamatu tegur keeras eduka lõpetamise šansi tuksi.
Ja sellest hoolimata – sellest hoolimata! – kulub tunde, enne kui järjekordse Assassin’s Creedi võlud tuhmuma hakkavad. Ikka imetled detailselt ja hoolega taasloodud ajaloolisi paiku, ronid õhinal kõrgetesse kohtadesse, et sealt heinakuhja viskuda, püüad oma senist tegelase juhtimise graatsilisust ületada, otsid ja tühjendad väikeste rahasummadega täidetud kastikesi, mida selle lähedal logelevad inimesed miskipärast ei näe ega taha...
Teos tundub põhiosas õigupoolest sama suur kui eelnevad väljalasked, s.t läbitav 25-35 tunniga, aga see sunniks loobuma piraadielust, millele Black Flag keskendub. Põhiosa rahast teenitakse seekord merel, lahinguid pidades ja ringi seilates, et uusi paiku avastada.
Aeg lendab. Pealtnäha vähe saavutades kulub siin reaalselt tunde, kuna näiteks ei leia aardekaarti uurides seda õiget maapinna-ruutmeetrit, kus seistes ilmuks ekraanile kaevamiskäsklus.
Või siis hävitad võõra laeva, et see puhtaks riisuda, aga märkad selle lähedal teist sama ihaldusväärset ja siis võtad möödaminnes need paar vähemväärtusliku lastiga kaubavedajat ka maha jne – tunnid elust kaovad, aga protsentides väljendatud maailma avastamise progress täpselt sama suur.
Minu progress on hetkel 93%, tänan küsimast. Ei ole kindel, kas suudan selle üle lüüa. 80 tundi olen siia matnud ja näiteks nood legendaarsed laevad ei taha ikka põhja minna!
Siit koorub Black Flagi ilmselt suurim probleem tüütute jälitusmissioonide kõrval. Sinu ees ootab avastamist suur avatud maailm, aga paljud kohad on tegelikult teatud ajani või sündmuse läbimiseni suletud.
See tähendab, et võid teha päris pika mere-, ujumis- või avastamisretke ja avastada enne sihtpunkti jõudmist, et "see ala pole kättesaadav". Hea siis, kui saab kiirreisides kuhugi sobivamasse punkti tagasi...
Teine probleem on üldine ega puuduta ainult Assassin's Creedi, vaid kõiki. Mind on tänapäevaste mängueeposte puhul ikka jahmatanud, et arendajad ei taha kasutajat igal sammul saatvat grindi vähendada, ei avatud maailmaga ega ka muidugi MMO-rollikates.
Teisisõnu, miks peab nii palju energiat ja aega kulutama ebavajalikule, et mingeid üldisi toiminguid teha. Näiteks miks ei saa kiirreisimisega valida, kas satun kohale jõudes laevale või alustan jalgsi kaldal? Miks ei saa alati igalt poolt kohe laevale tagasi jõuda? Miks ühe asukoha piires kiirreisimine missioonide ajal ei tööta, kui ka keegi mul kannul pole? (Ikka pean pika maa jala maha liduma.)
Statistikakogujad on ammu selgeks teinud, et valdav enamus videomängudest jääb proovijatel lõpetamata. See oht kasvab kindlasti teose puhul, mille põhiosa kestvus üle 20 tunni nagu AC puhul.
Kas poleks mõttekam kasutajal lasta kõiksuguste kirjeldatud stiilis abinõudega aega säästa, mis võimaldaks kokkuvõttes tunde kokku hoida, selle asemel, et meid nürilt grindi-veskis jahvatada?
Selles kontekstis on vist kõik avatud maailmaga teosed arengutasemelt endiselt kusagil 2001. a tasemel, Grand Theft Auto III juures. Mitte et ma neid kõiki proovinud oleks.
Kuna videomängud on tõsine ajakulu, milleks paljudel huvilistel lihtsalt aega pole – AC4 mastaabis eeposed seda enam – võiks sellele mõelda. Ma olen kindel, et kes selle probleemi lahendab, saab mängurkonnalt suure tänu ja poolehoiu osaliseks.
Aga jah, need olid meeleolukad 80 tundi, mille kulutamist ma ei kahetse.
Assassin's Creed IV: Black Flag
Tootja: Ubisoft
Ilmus: 2013. a oktoobris-novembris (olenevalt väljalaskest)
Platvormid: Windows PC, PS3 ja PS4, X360 ja One, Wii U
Mäng saadaval: netipood Gamestar
