Paratamatus on see, et elame ajastul, kus nutiseadmed kuulavad meie tülisid, salaplaane ning teavad täpselt, kus ja millal oleme, rääkimata sisust, mida internetis jälgime. Fakt on see, et mobiiltelefon, nutikell ja arvuti teavad meist rohkem, kui me ise ning vaikimisi kannavad ka kõige nurjatumaid saladusi.

Chris Hughes asutas sotsiaalmeedia platvormi aastal 2004 koos Mark Zuckerbergiga, kui mõlemad olid Harvardi Ülikooli tudengid. Hughes ise lahkus ettevõttest enam kui kümne aasta eest.

Tänaseks on Facebook kasvanud koletislikuks elukaks, hõlmates üle kogu maailma mitmeid sotsiaalmeediakanaleid koos ligi 2,4 miljardi kasutajaga. See on peaaegu kolmandik kogu maakera inimestest. Infomass, mida ettevõte haldab, ei ole enam hoomatav.

Probleemi tuum on asjaolu, et pidev tung edasi kasvada ja soov klikke püüda, on sundinud tegema järeleandmisi turvalisuses ja ka inimlikkuses, süsteemil puudub aga vastutus. Ka Facebooki juhatus on rohkem nõuandvas rollis ja ainuvõim kuulub ikkagi ainult Zuckerbergile.

Ka konkurentsi on Facebook ära likvideerinud. Ettevõte domineerib turul ja ükski investor ei taha rivaalidega tegemist teha - selge on see, et need ei püsi turul kaua. Ettevõtte ja selle juhi võim on mastaapne ja mitte ainult Facebooki kaudu - Instagram ja WhatsApp on samuti Zuckerbergi kontrolli all.

Seega on Zuckerberg loonud Leviaatani, mis massiga hävitab ettevõtlust ja piirab/suunab/määrab ka tarbijate valikud. Esialgsest ideest, olla ülikoolilinnaku võrgutööriist, on asi kaugel.

Peamine põhjus, miks Facebooki monopoli tuleks lõhkuma hakata on just Mark Zuckerbergi võim ja ühepoolne kontroll, sealhulgas ka sõnavabaduse üle. Aga ka see, et sellise informatsioonimahuga peaks kaasnema ka mingi vastutus.

Mõned on väitnud, et Facebook tuleks ära lõhkuda küll, aga selles plaanis on ka nõrk koht. Kui see lõhkuda, tekib kolm või rohkem eraldi organit, mis kõik tunnevat survet kasvada. Tõenäoliselt kasvatataks neid Facebooki-beebisid samadel põhimõtetel, mis Facebookigi monstrumiks kasvatasid - kasv iga hinnaga kultuuris.

Erinevalt Facebookist toimetaksid need omaette, ilma ühendava mõju ja "vanemliku kasvatuseta," mis Zuckerbergil ja kasvaval Facebookil kindlasti olemas on. Zuckerberg on ikkagi inimene. Kuigi jah, just inimene on ekslik.

Kahe miljardi inimese vestluste monitoorimine, korraldamine ja tsenseerimine on hetkel veel pretsedenditu, aga ettevõtet on juba raputanud mitmed skandaalid, mis on seotud just kasutajate andmete kogumisega ja lekkimisega.

Üks tõsisemaid süüdistusi oli näiteks Facebooki aeglane reaktsioon sellele, kui Venemaa kasutas platvormi USA 2016 aasta valimistega seoses valeinformatsiooni levitamiseks.

Ettevõte on investeerinud palju nii meeskonda kui ka tehisintellekti, et valeinformatsiooni ja muude platvormi väärkasutuste vastu võidelda, aga süsteemi turvalisus on endiselt õhus.

Hughes on tungivalt soovitanud ametivõimudel teha kahte asja: Lõhkuda Facebooki monopol ja reguleerida ettevõtte vastutust. Hiiglase lammutamine ei muudaks seda vähem kasumlikuks, küll aga tagaks koosmõjus konkurentsireeglitega parema kasutajate privaatsuse kaitse.