Emotsioonid, mis tekivad tänu internetisõltuvusele
Siin on humoristlik kokkuvõte viiest emotsioonist, mis tekkisid nimelt tänu moodsa inimese internetisõltuvusele.
Ähmane näriv ärevus äkki soikunud netivestlusest
Ärevus muutub teadlikuks lühikese ajaga pärast vestluse soikumist (30 sekundit kuni minut).
Te ei oskagi kohe arvata, kas solvasite vestluspartnerit, eksisite netietiketi vastu või rikkusite muul viisil endast sõnade abil hoolega loodud imidži. Püüate end rahustada mõtetega nagu "Ta eemaldus korraks arvuti eest" või "Ta on tööl, nii et äkki hakkas kiire".
Võite hakata ka meenutama, kuidas netivestlused sama isikuga tavaliselt kulgevad, ja võrrelda vestlustega teistega, et lõpuks midagi ikka välja lugeda.
Süda võib hakata kiiremini põksuma, selge minapilt võib kaduda, võivad tekkida katastroofilised mõtted oma romantilise ajaloo, põhivigade või võime kohta tulevikus teistele meelepärane olla.
Irratsionaalne äkkviha @-vastuse tõttu Twitteris
Vastus pole tingimata solvav, vaid näiteks pinnapealne, kerglane või ka üleliia sõbralik.
Sellest hoolimata tekib vihasööst stiilis "Kes ta selline on ja mida ta mõtleb, ilmselt on ta luuser ja mind ajab tema tähelepanu vihaseks!"
Ärritus võib tekkida ka näiteks filmisoovituse tõttu, mis on väga ilmne ja kõigil nagunii nähtud.
Ärrituja võib mingil määral aduda, et tema reaktsioon on kohatu. Ta võib siiski äärmuslikumal juhul vastata karmi või õela säutsuga sellest, kuhu maailm või internetikasutajad on jõudnud.
Pikk kasutu olesklemine arvuti ees
Te ei tee selle ajal midagi tähtsat ja teid närib meeleheidet meenutav ähmane, vormitu ärevus.
Avatud on mitu programmi ja akent. Tavaliselt mõni brauseripaan, mingis valmiduseastmes Wordi dokument, enda ja suvalise isiku Facebooki profiil (võib-olla sõbranimekirjast, võib-olla mitte), 2-5 mitte aktiivset Gchatti, ehk ka iTunes ja Twitteri klient.
Liigute avatud rakenduste/paanide vahel pealtnäha organiseeritud moel, aga tegelikult sihitult; naasete mingi pooleldi loetud ajaveebipostituse juurde ja jätate selle kolmanda lõigu juures kolmandat korda pooleli, et avatud Gmaili postkasti vaadata ja uuesti värskendusnuppu vajutada...
Selline olesklemine tähendabki samade infoallikate pidevat värskendamist ja sisu imemist. Tugev minatunne kaob. Alles jääb rahulik pragmaatiline teadlikkus, et hetkel polegi vaja arvuti ees olla, ja sellest ei tõuse ka kasu.
Selline teadmine võib tuua ka kerge rahutuse või häbi, kasvava ärevuse ja tunde soovist oma tegevusega mingit vajadust rahuldada.
Süütunnet tekitavad naudingud
See võib olla nõmeda muusiku YouTube'i video, sõbra piinlikult vilets lavakoomikuks olemise katsetus või midagi muud, millele netivestluses lingi saite ja viisakusest klõpsasite.
Te võite olla üksi ja kanda isegi kõrvaklappe, aga teatud piinlikkus jääb sellega tutvudes püsima.
Äärmisel juhul tekib püüe sarnaseid kogemusi või nendega seotud asju juurde otsida ja korrata. Näiteks loete kuus lehekülge vastuseid, mida see eriti tüütu ja matslik Formspringi kasutaja on avaldanud.
Piinlikkustunne võib isegi näost või kõrvadest punaseks muuta.
Väsimus enda väljendamisest
Tavaliselt algab sellest, et hakkate millelegi kommentaari lisama, näiteks hoolega sõnastatud vastust mingile uudisele, ja teete seda pingsalt... kuni korraga adute, et vastus on pikk ja tundub juba ebaadekvaatne.
Siis hakkate seda lühemaks ja täpsemaks muutma, mingeid detaile maha võtma ja midagi lisama. Möödub vastuvõetamatu hulk aega ja kogu tegevus tekitab uimastava tunde.
Siis võite juba tunda, et teema hakkab "käest ära minema" või iga uus paragrahv on nõrgem kui eelmine. Vajadus midagi öelda on kadunud ning jätnud enda asemele ähmase väsimuse. Äärmisel juhul midagi peavalule lähenevat.
Siis jätate poolelioleva sisu "kasti" ja püüate sihitult netis muuga tegeleda. Vahel naasete pooliku mõtteavalduse juurde, nagu veendumaks, et see endiselt eksisteerib. Lõpuks loete olemasoleva kümnendat korda läbi, märgite Ctrl + A abil ära ja kustutate, tundes korraga kergendust ja jõuetust.
Võib lõppeda abitus- ja depressioonitundega.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!