Kirjutasin Tallinna tehnikaülikooli Ragnar Nurkse instituudis doktoritöö targast linnast (sellest rääkivat Ärilehe lugu saab lugeda SIIT) ja hea meelega avaksin selle mõiste veidi laiemalt nüüd, kus targast linnast räägitakse järjest enam ka eestikeelses meedias. Seda enam, et Tallinna tehnikaülikool ning Ülemiste City linnak sõlmisid värskelt koostööleppe, mille eesmärk on targa linna arendamine.

Probleem on eelkõige selles, et “tark linn” on meediapildis küllaltki laiali valguv mõiste ja võib tähendada erinevate inimeste jaoks täiesti erinevaid asju. Kõik justkui noogutavad kaasa ja saavad aru, mida see mõiste tähendab, aga sageli räägivad täiesti erinevatest asjadest.

Ühe jaoks on tark linn tehnoloogiline utoopia koos suurandmete ja robotitega. Teise meelest linnaelanike kaasamine ning kvaliteetne linnajuhtimine. Kolmanda silmis on see linnakeskkonna planeeringuprotsess, sh kaasaegne arhitektuur. Neljanda hinnangul intelligentne transpordisüsteem. Viiendale hoopis energiasäästlik elamuarendus. Kuuenda jaoks on tegemist sidevõrkude arendamisega nagu nt 5G võrk. Ka teaduslikult ei ole tark linn iseseisev teadusharu, vaid sõltub suuresti vaatenurgast.

“Rumalad” linnad

Kahjuks pole “tark linn” (smart city) kõige paremini eesti keelde tõlgitud, veidi selgem mõiste oleks “digitaalne linn” või kasvõi “nutilinn”, sarnaselt nutitelefonile (smartphone) ja nutikellale (smartwatch).

Nimelt on omadussõna “tark” normatiivne, mis tähendab, et kõik linnad tahavad olla targad linnad, kuna targa vastand on “rumal.” Teistpidi vaadates, milline linn sooviks olla rumal linn – mitte ükski –, ning kes sooviks elada rumalas linnas – mitte keegi.

Viimane probleem seisneb selles, et üle maailma kasutavad linnad, tehnoloogiapargid ning konsultatsioonifirmad targa linna mõistet eelkõige turunduslikel eesmärkidel, mis pole sageli vastavuses tegeliku linnakeskkonna tehnoloogiaarenguga või siis pole seotud linna tegelike probleemide lahendamisega.

Väidan, et enamasti tuleks kasutada “targa linna” asemel lihtsalt sõna “linn”. Sellegipoolest, kui on soov rõhutada tehnoloogiakomponenti linna probleemide lahendamisel, pakub minu doktoritöö välja omapoolse targa linna mõistete süsteemi.

Tehnoloogia kui tööriist

Esiteks, ajend targaks linnaks saamiseks tuleneb linnarahvastiku kasvust, mis toob kaasa erinevaid transpordi- ja keskkonnakorralduse alaseid probleeme. Väljakutse on selles, et järjest rohkem inimesi elab linnades, mis tekitab objektiivseid probleeme. Näiteks London on viimase kahesaja aasta jooksul kasvanud elanike arvult üheksa korda, samal ajal on linnasüda sisuliselt samasugune. Ka Tallinnasse kolib iga päev juurde umbes kümme inimest – see tekitab tõepoolest vajaduse nutikamalt transporti ja keskkonda planeerida.

Teiseks, tehnoloogia on oluline tööriist targa linna lahenduste kasutusele võtmisel, aga mitte eesmärk iseeneses. Kui tehnoloogiakomponent ära võtta, siis me räägime lihtsalt linnast. Pealegi, targa linna eesmärk ei ole erinevaid tehnoloogiaid müüa, vaid neid rakendada ainult siis, kui nad aitavad tegelikke probleeme lahendada.

Kolmandaks, linnade digitaliseerimise taset tuleb hinnata mõõdetavate targa linna projektide järgi. Selleks, et vältida olukorda, kus iga linn saab end targaks linnaks kuulutada, tuleb linnade tehnoloogiakasutamise taset kuidagi hinnata – targad linnad on ikkagi need, kus ka reaalselt targa linna projekte algatatakse ja ellu viiakse.

Seega, minu doktoritöös defineeritakse tark linn järgmiselt: „tark linn kasutab tehnoloogiaid (sh andmeanalüüs) selleks, et saavutada transpordi- ja keskkonnavaldkonna eesmärke keskkonnas, kus rahvastiku arv kasvab“. Tulevik näitab, missugused on need eesmärgid ja projektid Tallinnas.