ARVAMUS: Autorikaitse teenib iseenda eesmärke?
Meeles tuleks pidada, et eelkõige ei ole autorikaitseorganisatsioonide olemasolu eesmärk autorikaitseorganisatsioonide olemasolu vaid oma liikmete huvide kaitsmine.
Selle üle võib loomulikult argumenteerida, kus maalt läheb oma loomingu tutvustamise ja levitamise piir, kuid teisalt tundub igati mõistlik muusikute soov oma loomingut YouTube'i vahendusel tutvustada. YouTube kujutab küll pisikest, aga siiski mingit hüppelauda suuremasse muusikamaailma, mida autorikaitse oma tegevusega üritab läbi saagida.
Autorikaitseorganisatsioone tuleb võttagi nii, et nad peavad autoreid kaitsma ärakasutamise vastu, kuid keelates näiteks ansamblil oma videote YouTube'i või Muusika.tv keskkonnas levitamise, võib autorikaitsjate tegevust tõlgendada muusikute ärakasutamisena. Vägisi jääb mulje, et jonni aetakse selle pärast, kuna neil jääb raha saamata ja autori esmane huvi – tuntus – on teisejärguline.
„Artist ei adu, et on õigused lepinguga ära andnud kollektiivse esinemise organisatsioonile,“ pole Eesti autoriõiguste kaitse organisatsiooni tegevdirektori Erik Mandre sõnul artistidel, videote eemaldamise asjus midagi nuriseda, kirjutab Melu.ee.
Kosmikute trummari Kristo Rajasaare sõnul on „YouTube tänapäeval ainus põhjus videote tootmiseks ja parim promoallikas MySpace'i kõrval. Pole mõtet kulutada kümneid tuhandeid, et kord Terevisoonis näidatud saada”.
Ansamblite Taak, Nitrous jt solist Mart Kalvet, kes kuulub samuti Eesti autorite ühingusse, leiab: „Nišibändi liikmena pole mul mingit põhjust EAÜ-s olla, kuna EAÜ on sellistele bändidele enamasti pigem ankur kui suusk. Minu motivatsioon liitumiseks oli puhtrahaline — ma kirjutan tihti tekste peavoolu-bändidele, kes on EAÜ liikmed ja kelle plaatidel on ka tiraažid üle paarisaja.
Ja päris tihti need bändid ka ei kipu selliste tekstide eest maksma, mistõttu on EAÜ enam-vähem ainus põhjus, miks ma kommertslikke laulutekste teen. Ma ei oska hinnata, kas see on hea või halb.
Minu rahakotile ja kogemustepagasile muidugi hea, aga Eesti muusikale? Vaevalt. Eesti muusika vajab palju rohkem nišibände, kui meil praegu nišše on, ja märksa vähem lauspoppi.“
Eesti autorite ühingu projektijuht Mario Kivistik näeb teatud juhtudel ka võimalust eranditeks: „„Juhul kui kõik õigused – a la kui bänd ise on kirjutanud loo ja selle sisse mänginud, ise video teinud ja fonogrammi õigused on nende käes – kui nemad soovivad, et selline materjal YouTube’s üleval oleks, siis me sellele kätt ette ei pane.“
Teine võimalus on see, kui erinevate õiguste omanikud omavahel materjali kasutamise asjus konsensusele jõuavad, võib video samuti vabalt YouTube’s olla. Selleks aga peavad osapooled isekeskis kokkuleppele jõudma ning autorikaitseorganisatsioonidega suhtlema.
Üldteada on ka tõsiasi, et kõikidest maailma muusikutest teenivad plaadimüügi ja esitamistasude pealt märkimisväärse osa sissetulekutest ainult ülemised kümme protsenti. Ülejäänute jaoks on peamiseks sissetulekuallikaks „suhtlemine rahvaga“ ehk kontserdid ning iga kontakt, olgu see siis internetist alla laetud loo või YouTube'i video vahendusel, on neile pigem kasuks.
Autorikaitse peaks pigem võitlema olukordadega, kus näiteks mõni suurfirma otsustab oma toote tutvustamiseks ära kasutada mõnda tundmatu ansambli lugu ilma selle eest autoritele tasumata. Senine praktika, kus viidatud YouTube'i keskkonna enda videote näitamist takistatakse, võib ühel hetkel lõppeda autorikaitsjatel endale jalga tulistamisega.
Tänaste praktikate jätkudes võib ühel hetkel lihtsalt saabuda hetk, mil muusikud lähevad autorikaitsjate juurest lihtsalt ära. Autorikaitseorganisatsioon ei ole ding an sich ja eelpool kirjeldatud juhtudel on muusikute huvisid ilmselgelt riivatud.
Kas mõistlikum ei oleks autorikaitsjatel leppida näiteks tõsiasjaga, et muusikutel on voli oma loomingut tutvustamise eesmärgil levitada? Piiranguks võiks nende lugude puhul olla näitaks madalam bitisagedus. Enda kogemusest võin kinnitada, et kui muusika ikka meeldib, siis minnakse poodi ja ostetakse plaat.
