Selliselt on Apple'i vaidlusel potentsiaali muuta konkurentsiõiguse alustalasid. Apple'i tegevus tundub olevat sarnane turgu valitseva seisundi kuritarvitusele, kuid samas ei saa väljakujunenud põhimõtete kohaselt turul eksisteerida mitut turgu valitsevat ettevõtjat (nagu seda võiks ühe tõlgenduse kohaselt turul olla Apple ja Android).
Tekib küsimus, kas ettevõtja, kes tegutseb suures konkurentsis teise suure ettevõtjaga, peaks olema allutatud mingitele täiendavatele konkurentsireeglitele üksnes seetõttu, et on ukseks teisele turule. Samuti on igakordse vaidluse küsimus see, kuidas tuleks arvestada õiglast kompensatsiooni platvormi väljaarendamise eest.
Konkurentsiõiguse eesmärgiks ei tohiks olla piirata ettevõtjate soove arendada välja selliseid platvorme, mida tarbijad massiliselt kasutada soovivad ja mis osutuvad niivõrd edukaks, et muutuvadki peamiseks (või üheks vähestest) tarbijani jõudmise meetodiks.
Selge on see, et digitaalsete turgude korral kaasnevad uue lahenduse väljatöötamisega suured kulud ja risk ebaõnnestumiseks on suur, mistõttu võib argumenteerida, et taolist ebakindlust peakski kompenseerima hilisem võimalus ebatõenäolise edu korral suuremaid kasumeid teenida.
Siiski tundub äppide arendajate vaatevinklist olukord ebaõiglane. Sellest tulenevalt pani nt Epic Games oma mängus Fortnite tööle alternatiivse maksevõimaluse, mis lõikas Apple'i ära võimalusest võtta müükide pealt nö Apple-maksu, kuid samas tõi kiirelt kaasa ka tema blokeerimise AppStore'ist. Ilmselt pole liialdus öelda, et Epic Games on seejärel alustanud (sotsiaal)meediasõda Apple'i vastu. Selliselt näitab BigTech ka konkurentsiõiguses julgust asuda samme tundmatule maale, lootuses saada lahendust, mis klassikaliste reeglite kohaselt nö ei sobituks süsteemi.