3D on kõikjal, aga miks keegi ei tee 3D-fotosid?
Aga kas mäletate, et kunagi saabusid turule samuti 3D-piltide tegemiseks mõeldud seadmed? Valdkond sündis... ja kadus käratult.
Isegi 3D-pilti pakkuvad nutitelefonid ei saanud tuld tiibadesse. Esimene ja ka viimane laiemalt tähelepanu kogunud mudel oli LG Optimus 3D (ilmunud 2011. a juulis; ülaloleval pildil).
3D-pildinduse surnuna sündimisel on mõistetavad põhjused.
Esiteks vaadatakse digifotosid enamasti 3D-pilti mittepakkuval ekraanil (arvuti, nutiseadmed).
Arvutile saaks sellise ekraani veel soetada, kasvõi 3D-teleriga ühenduse luues, aga 3D-nutiseadmeid on päris raske leida.
Lisaks pakuvad nutiseadmed ruumilist pilti üldiselt eriprille mitte nõudva tehnoloogia toel - mis sobib seda hoidvale inimesele, aga jätab teised lõbust ilma.
Prillideta 3D nõuab nimelt kindlat vaatenurka, millest kasvõi natuke kõrvale kaldudes ruumilisus kiiresti haihtub ja jätab vaatajale ainult visuaalse segaduse (kaks pilti üksteise peal vms).
Arvutil on teine probleem: kõik peavad kandma 3D-prille. Paljudel need kodus on?
Teine põhjus: digifotosid tehakse enamasti teistega jagamiseks, aga 3D-foto saaja peab selle vaatamiseks kasutama 3D-ekraani.
Jah, 3D-telereid ikka ostetakse, aga kui paljud sellega Facebookis või muus fotodele pühendunud veebikeskkonnas käivad? Uuringud kinnitavad - valdav osa meist vaatab fotosid mobiilseadmel või arvutis.
Kolmas põhjus seostub seadmetega. Vastuvõetava kvaliteediga 3D-fotosid saab teha nimelt siis, kui kahe objektiivi vahele jääb paar tolli ruumi - ja seda ei pruugi pakkuda ei nutitelefon ega suure objektiiviga digipeegelkaamera.
Funktsionaalne lahendus paistab hetkel olevat kahe väikese objektiiviga sihi-ja-klõpsi aparaadi kasutamine, nt Fujifilm FinePix Real 3D W3.
Lahendusi on teisigi. Näiteks Samsungi NX-sari kasutab häkki, mis lubab 3D-fotosid pildistada ühe objektiiviga. Panasonic poolitas aga oma CMOS-sensorit. Aga füüsikaseadused ei võimalda ilmselt kummalgi viisil rahuldavat 3D-efekti sünnitada.
Lisaks failivormingute teema. Üldiselt kipub olema nõnda, et 3D-fotosid ei saa muretult veebi üles laadida, tavalise tarkvaraga vaadelda (JPSi tunneb nüüd siiski Photoshop) ega töödelda.
