Avarii pani ülehelilendudele viimase põntsu ja 2003. aastal lõppes üks uhke peatükk lennunduse ajaloos, kirjutab Accelerista.com.

2000. aasta 25. juulil kell 16.40 alustas ülehelikiirusel lendav reisilennuk Concorde Pariisi Charles de Gaulle’i lennuväljal õhkutõusmist. Lend 4590 pidi mõne tunni pärast maanduma New Yorgis. Pardal oli 100 reisijat ning 9 meeskonnaliiget.

Mõni hetk hiljem märgati lennujuhtimiskeskuse tornist Concorde’i vasaku tiivapoole all leeke, lennujuht hüüdis kiiresti raadio teel lennuki meeskonnale: “Air France 4590, teil on leegid taga!”

Lennuki kapten Christian Marty ei näinud oma istmelt, mis masina tagaosas toimus. Õhkutõusu katkestada ei saanud, sest stardiraja pikkusest poleks peatumiseks enam piisanud ja lend oleks seetõttu kohe katastroofiga lõppenud.

Kell 16:43 tõusis Concorde õhku, järel pikk tulelont. Kõrgemale kui 60 meetrit see tõusta ei suutnud. Pilootidel puudus ülevaade, mis toimub lennuki tagaosas, mis seisus on tiib ning kui suur on tulekahju.

Tulekahju puhkedes hakkas tiiva kahest vasakpoolsest mootorist kütust lekkima ning need kaotasid võimsust. Üks vasakpoolne mootor seiskus, misjärel lülitasid piloodid välja ka teise mootori ning võtsid suuna Le Bourget’ lennuväljale, kus loodeti hädamaanduda.

Tiiva parempoolsed kaks mootorit (nr. 3 ja 4) töötasid täisvõimsusel – tekkis tõukejõu asümeetria, 100° kallak, mida piloodid püüdsid vähendada mootorite võimsust maha tõmmates.

Concorde’i kiirus vähenes ohtlikult ning lendurid kaotasid lennuki üle lõplikult kontrolli. Leegitsev masin tormas vastu maapinda Pariisi eeslinna lähedal, purustades täielikult lennujaama juures asunud hotelli Hôtelissimo Les Relais Bleus.

133 sekundit peale õhkutõusu oli kõik lõppenud. Hukkus 113 inimest – lisaks lennukis olnutele 4 maa peal. 1 inimene sai vigastada.

Lend 4590 purustas paljude unelma mandritevaheliste kauguste lühendamisest, tõi tagasilöögi ülehelikiirusel lendavate lennumasinate arendamisse ja lõpetas ühe olulise peatüki lennunduse lähiajaloos. Kuigi Concorde’ide lendude lõpp tuli alles 3 aastat hiljem, oli sündmus jätnud sügava haava, mis tänaseni pole kinni kasvanud.