WhatCari proovisõit: võimsama südamega Ford Transit
Kõigist neist autodest on olemas ka reisijateveoks sobivad versioonid ja kaks viimati nimetatud veolooma on saadaval nii eri pikkuses kui ka kõrgustes, kirjutab WHATCAR?
Isegi veoskeemide osas tabab teid versioonide tulv, sest kui kolm väiksemat kaubikut on saadaval vaid esiveolistena, siis suurimat Transitit on võimalik tellida nii esi-, taga-, kui ka nelikveolises vormingus.
Kuid Transit Customil ja Transitil ka üks ühine nimetaja – selleks on juuni alguses lehemeestele näidatud 2,0-liitrine diiselmootor Ford EcoBlue, mis teeb oma eelkäijast 2,2-liitrisele TDCi-le silmad pähe nii võimsuse kui ka kütusekulu osas.
Uus jõuallikas
Senine 2,2-liitrine jõuallikas oli saadaval kolmes võimsusastmes, arendades 100, 125 ja 155 hj. Väiksema töömahuga turbodiisel tuuakse turule samuti kolmes seades, mille võimsusnäitajateks on 105, 130 ja 170 hj.
Veelgi paremad olevat aga momendinumbrid, sest 1250 p/min juures on need näidud endistest 20% paremad ning arvudes lisandus pöördemomenti +50, +35 ja +20 Nm (360, 385 ja 405 Nm).
Uued mootorid on võrreldes olemasolevatega vaiksemad ning nende joomakombedki on 10% kasinamad. Nii lubatakse Start-Stop süsteemiga varustatud suurte Transitite keskmiseks kütusekuluks 6,6 l/100 km (174 g/km) ning sarnased Transit Customid kulutavad veelgi vähem, tarbides keskmiselt 6,1 l/100 km (157 g/km), mis on endisest näitajast 13% säästlikum.
Praktikas nurruvad uued mootorid meeldivalt laginavabalt ning Ford peibutab ettevõtet logistikuid ka pikendatud hooldusvälbaga, mis ulatub kas kahe aasta või 60 000 kilomeetrini.
Viimaseid näitajaid tuleks meie oludes mõistusega võtta. Nende mootorite juures, mille turbokompressor teeb isegi 240 000 p/min – mis olevat KAKS KORDA kiirem F1-jõuallikate kompressoreist - ei tohiks mootoriõli kvaliteedi arvelt kindlasti koonerdada.
Endisest vaiksematel mootoritel on ka oma hind - müra vähendamiseks on nii hammasrihm kui ka õlipumpa käitav rihm peidetud mootoriplokki ning karterit läbivate rihmade vahetus näib pehmelt öeldes keeruline.
Meil õnnestub suruda üks insener vastu seina, et pärida, milline on selliste rihmade vahetusvälp. „Neid ei peagi vahetama, need on eluaegsed,“ kõlab kiire vastus. -???- „Need on sellisest materjalist, mida ei pea vahetama.“ Aga tegemist on ju hammasrihmaga? „240 000 kilomeetrit,“ ja mees põgeneb teise laua suunas. Usutavasti on see vahetus kuidagi siiski võimalik.
