Need autod valmistatakse Lõuna-Koreas ja soodsaim on neist mullu Eestisse jõudnud hübriidajamiga Hybrid, mille baashinnaks on 23 990 eurot, kirjutab WHATCAR?

Seda Toyota Priusele kuklasse hingavat viieukselist luukpära jõustavad 1,6-liitrine Atkinsoni tsüklit kasutav otto- ja 27 kW elektrimootor, mis annavad koguvõimsuseks 104 kW / 141 hj.

Tootja andmetel põletab selline versioon 100 km läbimisel 3,4 liitrit bensiini (eritades süsinikdioksiidi 79 g/km) ja 100 km/h saavutatakse 10,8 sekundiga.

Lisaks hübriidajamiga mudelile on nüüd kohal pelgalt särtsu najal toimetav Ioniq Electric – mille baashinnaks on 34 990 eurot – ja sügisest lisandub valikusse ka pistikhübriidist Ioniq Plug-in.

Viimane on olemuselt pisut edasi arendatud versioon hübriidajamist, mille suuremat akuplokki saab eraldi laadida ja mis võimaldab võimsama elektrimootori toel sõita heitmevabalt kuni 80 kilomeetrit.

Meie näppu puutus antud kolmikust elektriline Ioniq, mille teeb linnas ülejäänutest seksikamaks üks meilgi toimiv seadusepügal. Ühtlasi sobib see liikur illustreerimaks Hyundai tulevikuplaane, mille kohaselt soovib see autotootja saada Euroopas üheks juhtivaks elektriautode pakkujaks.

Mille poolest Electric ülejäänutest erineb?

Elektri najal toimetav Ioniq on väljast hõlpsalt tuvastatav, sest sellel puudub traditsiooniline radiaatorivõre.

Peale halli värvi „umbse“ esiosa on suuremateks erinevusteks teistsuguse ehitusega tagavedrustus, käigukasti puudumine ja suurem akuplokk koos elektrimootoriga.

Sellise auto tagateljel kasutatakse sõltumatu vedrustuse asemel väändetala, sest suurem akuplokk poleks pakiruumist matti võtmata muul moel kuidagi autosse mahtunud.

Kuuekäigulise DCT-automaatkäigukasti rolli täidab aga elektriautos 88 kW / 120 hj arendav elektrimootor, mis tagab liikurile astmevaba kiirenduse, saavutades 100 km/h 9,9 sekundiga (tippkiirus 165 km/h).

Liitium-polümeeraku mahtuvus on 28 kWh ja Hyundai lubab seadme garantiiks kas 8 aastat või 200 000 km.

Tootja kinnitusel võimaldab laetud aku ideaaljuhul läbida 280 km, realistlikumas võtmes on aga sõiduulatuseks talvel umbes 200 ja suvel ca 250 km. Mis võib olla üsna reaalne näitaja. Kuigi tootja lubatud energiakulu – 11,5 kWh / 100 km – jäi meil proovisõidu käigus kättesaamatuks, polnud vahe pardaarvuti poolt lubatavas ja tegelikus käiguulatuses just ülemäära suur.

Autot võttes polnud aku lõpuni laetud ja arvuti lubas sõiduulatuseks 175 km, autot tagastades olime läbinud 128 km ning sõiduulatust jagus veel 33 kilomeetri jagu.

Neljateist kilomeetrini küündiv vahe võis tulla sellestki, et käisime autot „vastutustundetult“ ka maanteel järgi katsumas. Hoolimata faktist, et kõigil „ioonikutel“ on ette näidata aerodünaamiliselt „libe“ kere – õhutakistusteguriks on vaid 0,24 – on maanteel energiatarve suur ja tavakiirusel võrdub 500 meetrit pardaarvuti jaoks ühe kilomeetriga.

Linnas on aga sõiduulatuse mõõtmine märksa realistlikum ning mõistlik juht saab seda isegi juurde tekitatud. Küsite kuidas? Teil tuleb nüüd ka järgnev lõik läbi lugeda.