Ford Edge’i saab tinglikult samuti USA päritolu leegionäriks pidada, mis on toodud meie maailmajao Fordirivistust täiendama ning kodu- ja võõramaiste konkurentidega võitlema, kirjutab WHATCAR?

Eurooplaste jaoks 2015. a uue Fordina valikusse lisandunud masin on tegelikkuses juba antud mudeli teine põlvkond.

2007. aastast tootmises ja müügil olevat Edge’i tunneb Põhja-Ameerika hästi – seda koostöös Mazdaga (jagab põhja CX-9-ga) valminud sõidukit müüakse sealmail lisaks Fordi brändile veidi luksuslikumaks kõpitsetult Lincoln MKX-i nime all.

Samas näeb tootja “One Ford” poliitika ette globaalsete mudelite turuletoomist ja nende arvu üleüldist vähendamist, mistõttu on tänapäeva džiibihulluses ainult loogiline, et teise põlvkonna Edge leidis tee ka eurooplaste poelettidele.

Tõeliselt ruumikas

Minu esimene kokkupuude Edge’iga pärineb juba aastast 2010, kui rendifirma teenindaja Miamis üle leti mulle selle auto võtmed ulatas.

Et plaanis oli pea paarinädalane puhkus ja seega pikem sõit mööda Floridat, leidsin broneeringut tehes, et vaja oleks ikka mingit suuremat autot, kuhu kohvrid ja muu tavaar kenasti sisse mahuks. No ja mugav ja mõnus peaks sõita olema samuti.

See, et mulle just Ford Edge rendiautoks sattus, oli muidugi juhus. Aga tunnistan ausalt, nurisemiseks põhjust polnud.

Esmamulje järgi ehk küll mitte USA mõistes täismõõduline džiip (sinna liigituvad Ameerikas ikka kaugelt üle 5-meetrised monstrumid), on Edge siiski hoopis suurem kui Euroopas juba tollal laialt levinud parketimaasturid, eesotsas Honda CR-V või Toyota RAV-4-ga.

Pagasiruum mahutas kaks täismõõdus kohvrit kõrvuti, mitte üksteise otsa ja salongi ruumikus ei jätnud samuti midagi soovida. Igatahes jäi mulle Edge’ist sellele reisile tagasi mõeldes igati positiivne mälestus.

Kopenhaagenist Kölni

Balti riikide ajakirjanikele pakkus tootja võimalust uue Edge’iga tutvuda kahepäevase road-trip'i käigus Kopenhaagenist Kölni.

Tegelikult algas reis juba Oslost, aga mingil kummalisel põhjusel olid korraldajad otsustanud autod koos meeskondadega Taani pealinna saata laevafirma DFDS teenuseid kasutades. Siinkohal tundub kohatuna lugeda esimesel õhtul sõidetud 100 meetrit kailt laeva road-trip'i osaks.

Kokku läbiti sellegipoolest üle 900 km, millest lõviosa möödus (igaval) kiirteel, aga see-eest pakkus marsruut aeg-ajalt vaheldust teetööde, nendest tingitud ummikute ja lõpuks ka lausvihma näol.