Indrek Jakobsoni sõiduvahendiks on seekord soliidne Volkswagen e-Crafter, kaubik, mille soetavad tõsise töö tegijad. Kas elektriversioonis on sõidukist sama palju tolku või on tegu märja unistusega helesinisest tulevikust, mille realiseerimiseks peaks aga kõvasti rohkem vaeva nägema?
Oli aasta 1958, kui Paul Viiding pani nüansirikkalt eesti keelde ümber Aleksandr Radištševi jutustuse „Reis Peterburist Moskvasse“.
Kaheksateistkümnenda sajandi lõpu ühiskonnakriitiline olukirjeldus muutus kaks sajandit hiljem koolis käivate nõukogude õpilaste jaoks kohustuslikuks lugemiseks, tekitades haridusliku iva asemel küsimuse – mida seal nii kaua reisida on? Kaks tundi lennukis või päevake autoroolis ja kohal!
Mõistagi ei piirdunud Radištšev oma tüvitekstina kirjeldatud suurteoses üksnes pärisorjadest talupoegade eluolu kirjeldamisega.
Vastupidiselt kirikumoraalile kinnitavad tema arutlused inimese õigust ise oma elu üle otsustada, olla vaba ja liikuda ilma maiste piiranguteta.
Reisi- ja vabaduse teema on igihaljas. 2015. aastal võitis vene parima dokseriaali auhinna Andrei Lošaki “Reis Peterburist Moskvasse: eriline teekond”. Klassika ei aegu vaid elab uutes kunstivormides edasi.
Lošaki eeskujul võiks vändata ka meil seriaali „Reis Pärnust Tallinna e-Crafteriga“. Kirjeldamist väärt materjali jaguks rohkem kui piisavalt, sest kui “tavalise” Crafteriga oleks tegu vaid pooleteisetunnise kruiisiga, siis e-Crafteriga on see reis. Teekond.
Loodud lennujaamadesse
Turundusosakonna legend jutustab, et e-Crafterit luues küsitles Volkswagen loendamatul hulgal lähivedusid teostavaid kliente, uurides eraldi kinnistel territooriumidel töötamise erivajadusi.
Testid viidi läbi Heathrow ja Gatwicki suurtes lennujaamades. Selgus, et sealsete autode päevane läbisõit ei ületa oluliselt sadat kilomeetrit ning tähtsaim kriteerium on CO2 nullemissioon.
Uuringu tulemusena elektrifitseeriti Crafteri populaarseim, keskmise suurusega (ligi kuuemeetrine) esiveoline modifikatsioon.
On reaalsus, et Euroopa metropolides kavandatakse linnasüdamesse pääsemiseks üha uusi takistusi ning elektrikaubik võib seal olla ainus võimalus kauba transpordiks.
Lennujaamades kasutamist õhutab aga kulutulena leviv flyskam ehk lennuhäbi ja lennufirmad on valmis pea kõigeks, et end veidigi rohelisemana näidata.
Reaalsus on ka see, et Eestis testib kolme kuu vältel e-Crafterit DPD Eesti ning ühtlasi küsitleb Volkswagen kaubaveoga tegelevaid ettevõtteid, et selgitada välja särtsukaubiku kasutuselevõtu potentsiaali.
Suure kerega e-Golf
Arvestades, et populaarsust kaotav 150-kilomeetrise sõiduraadiusega e-Golf endale järeltulijat ei saa ja uue põlvkonna Golf tuleb üksnes sisepõlemismootoriga, elab e-Golf e-Crafteris edasi ilmselt kauem, kui algses kestas. VAG-i elektriautod ehitatakse edaspidi uuele platvormile.
Lisame siia juba e-Golfilt tuttavad faktid: 35,8 kWh aku, kuni 100 kW mootor, maksimaalne pöördemoment on piiratud 290 Nm.
e-Crafteri maksimumkiirus on piiratud 90 km/h-ni, üle selle muutub õhutakistus ning seeläbi energiatarve lihtsalt liiga suureks.
CCS (Combined Charging System) kiirlaadijas saab e-Crafteri aku 80% täis kolmveerand tunniga (45 min) – paraku Eestis leidub selliseid kiirlaadimisjaamu peamiselt vaid Tartus.
Eeldatavasti paigaldavad ettevõtted, kes e-Crafteri soetavad, omale n-ö kodulaadija. Kui kasutada 7,2 kW AC laadijat, saab aku täis viie ja poole tunniga, tavalisest seinakontaktist kümne ampriga laadides kulub umbes 14 tundi.
Edasi loe lugu SIIT
