Autotootja General Motors ja rehvitootja Michelin on pannud seljad kokku uue põlvkonna rehvide välja töötamisel ning esitlesid Uptise prototüüpi.

Uptis ehk "Unique Puncture-proof Tire System" on "õhuvaba" sõiduautodel kasutamiseks mõeldud rehv ning nagu inglisekeelne nimigi ütleb, ei karda see rehv torkeauke.

Uptis näeb välja nagu teisedki ilma kokku surutud õhuta toimivate rehvide prototüübid minevikust on välja näinud, kui erinevalt eelkäijatest on selle komposiitkummist, klaaskiust ja vaigust rehvisegu ka maanteekiirustel kasutatav.

Varasemad õhuvabad rehvid on toiminud ainult roomamiskiirustel. Uptis ei ole visuaalselt nii esteetiline kui tavalised rehvid, kuid Michelin väidab, et uut tüüpi rehv on sama mugav kui traditsioonilised rehvid.

Oluline on selle uudise juures hoopiski see, et nüüd on olemas ka reaalne tegevuskava: GM varustab juba sel aastal Michiganis ühe portsu Chevy Bolt elektriautosid nende uute rehvidega, et rehve pärismaailmas testida. Uptise lõplik versioon võib jõuda seeriatootmise mudelitele juba 2024. aastal.

Autotootja ei ole nimetanud konkreetseid mudeleid, mis uut rehvi kasutama võivad hakata, kuid ettevõtete sõnul kaasneb nende rehvide kasutuselevõtuga "kohene" kasu nii majanduslikus mõttes kui ka turvalisuses.

Kuigi uus rehv ei ole päris hävinematu, jäävad praeguste suruõhku täis rehvidega seotud mured nagu rehvi lõhkemine, torkeaukude tõttu tühjenemine või ebaühtlane kulumine mineviku muredeks.

GM ja Michelin näevad seda rehvi eriti olulisena (rohelise?) tuleviku kontekstis, kui elektrilised ning isejuhtivad sõidukid on tavaline argipäev.

Üks pool on see, et õhuvaba tehnoloogia vähendab keskkonnale kahjulikku rehvitootmist ja kaotab näiteks ka vajaduse vedada kaasas tagavararatast, mis autole kaalu lisab ja seeläbi energiakulu kasvatab.

Kuid eelkõige tuleb uut tüüpi rehvi kasu ja tulevikku näha selles, et see aitab autonoomsetel sõidukitel pidevalt sõidus olla. Tavalise õhku täis rehviga katkeb iseauto teekond, kui nael või muu terav ese rehvi läbi torkab. Õhuvabast rehvist ei saa õhk aga põhimõtteliselt välja joosta ja seetõttu on siin üks mure vähem.

Forte toimetus ei oska siin küll esialgu väga suurt mullistust näha, sest rehvimuster ja karkass kuluvad ju kasutamisel ikka - see on puhas füüsika.

Seetõttu tuleb peamine keskkonnasääst rehvipurunemise võimaluste vähenemisest, aga "runflat" rehvid ja rehviparanduskomplektid on juba tänagi olemas, mistõttu tundub "varuratta kaasas tassimine" ja "teekonna katkemine" natukene otsitud põhjendusena.

Samuti võib arvata, et ka autonoomses sõidukis istub mõni reisija, kes ratta ära saab vahetada. Kui reisija ei oska, siis kindlasti on ka iseautodel olemas hooldus- ja tugimeeskond, kes häda korral appi tõttab.

Kuid tulevik on ilmselt hoopiski näiteks äpiga tellitavate rehvivahetusdroonide või robotite päralt. BMW on juba taotlenud patenti autopesudroonile, kui kaugel see tänavanurgal ootel olev rehvivahetusrobotki enam on.

Või rehvirõhukontrollrobot. Või peaks panustama hoopisti robotitesse, mis tänavatelt teravaid esemeid kokku korjavad?