Sellest, et Venemaal on plaanis demonstreerida tuumajõul töötava rongi maketti, teatas Venemaa Raudteede asepresident Valentin Gapanovitš tänavu 18. veebruaril. Tema sõnul kuulub uue rongi kosseisu 11 vagunit, mis kujutavad endast teaduslik-näitlikku kompleksi. Gapanovitš täpsustas esialgu vaid niipalju, et veduri reaktor on kiirete neutronitega ja rongi maksumus ei ole veel välja arvutatud, kirjutab Inseneeria.

Seega võib esialgu oletada, et Venemaa Raudteed ja Rosatom on eeskujuks võtnud kunagise N Liidu projekti, mida töötati välja 1950. aastatel. Tuumarongile seati tollal hulgaliselt ülesandeid – alates töövõimest põhjaregioonide karmides tingimustes kuni väiksemate asulate varustamiseni elektrienergiaga. Ja loomulikult tuli tuumarongil tollal kindlustada ennekuulmatute kaubakoguste toimetamine punktist A punkti B.

Tollal nähti ette, et nõukogude aatomirong hakkab sõitma ülisuure rööpalaiusega raudteel, mis oli koguni kolm korda laiem kui standardne 1,52 meetrit. Selline laius oli möödapääsmatu tolleaegsete reaktorite gabariitide tõttu, mis tulid rongile paigaldamisel ka täiendavalt ekraneerida, mis loomulikult tõstis ka veduri massi.

1950. aastate projekt jäi N Liidus realiseerimata. Konstruktorid ei jõudnud tuumarongi loomise ideest kaugemale puhtmajanduslikel kaalutlustel –uue rongi jaoks vajaliku kogu infrastruktuuri (uus raudtee, raudteejaamad, raudteesõlmed, sillad, tehnilise teeninduse jaamad) loomine osutus liiga kalliks.

Nõukogude aatomirongi loomise idee sattus ajajärku, mil mitmed riigid jutlustasid kõige võimaliku “atomiseerimisest”. Näiteks tutvustas Ford 1958. aastal tuumajõul töötava mootoriga Ford Nucleon töötava auto kontseptsiooni. Paraku ühtegi töötavat mudelit ei loodud. 1950. aastatel mõtles USA ettevõte Lewit Corp täiesti tõsiselt ulatada koduperenaistele abistav käsi tuumajõul töötava tolmuimeja näol. Ettevõtte looja Alex Lewit arvas, et tehnoloogia areng lubab sellise riistapuu mass­tootmist juba 1960. aastate keskel.

Tuumatolmuimejate ja -autode kõrval oli USAs omal ajal töös ka muid “maailma muutvaid” aatomiprojekte nagu tuuma­tsiklid, -lennukid ja -laevad. Inseneride fantaasia lubas isegi miniatuurseid tuumaelektrijaamu igasse kodumajapidamisse. Tegelikkuses leidis tuumaenergia rakendust siiski vaid suurtes elektrijaamades, laevadel ja allveelaevadel.

Tuumaenergia laiatarbekaubaks muutmise vaimustus lahtus USAs pärast Three Mile Islandi aatomielektrijaama avariid 1979. a.

Aatomivaimustus jahenes pärast tuumakatastroofi

N Liit püüdis läinud sajandi keskel USAst mitte milleski mitte sammugi maha jääda. Kommunismi kantsis tegeldi aktiivselt näiteks tuumajõul töötava pommituslennuki väljatöötamisega Tupolevi-nimelises konstrueerimisbüroos. Valmis pidid sellised lennumasinad saama 1980. aastate keskpaigaks. Programmi raames ehitati valmis eksperimentaalne tuumareaktoriga lennuk TU-95LAL (TU-119), mis tegi 34 lendu enne, kui aatomiaviatsiooni programm N Liidus rahapuudusel kalevi alla pandi.

N Liidus jahenes aatomivaimustus tuntavalt pärast aatomielektrijaama avariid Tšernobõlis 26. aprillil 1986.

Tegelikult ju ei ole mingeid põhimõttelisi takistusi aatomienergia kasutamisel raudteeveeremite käimalükkamisel – nii nagu neid ei olnud ka 60 aastat tagasi. Pealegi on tuumareaktorid muutunud tunduvalt kompaktsemaks, ohutumaks ja ökoloogilisemaks. Seega on ära langenud ka uute ülilaiade raudteede ehitamise vajadus. Tuumaelekrijaamad ja -allveelaevad on maailmas juba tavaline nähtus – miks ei võiks seda olla ka tuumajõul töötavad rongid.

Tuumarongi eelised ja puudused

Millistest argumentidest lähtuvad Venemaa Raudteede ja Rosatomi juhid, ei ole teada, ent juba praegu võib välja tuua uue tuumarongi mitmeid puudusi. Peamine on selle maksumus. Nagu märkis Gapanovitš, plaanitakse sel kasutada kiirete neutronitega reaktorit. Selliste reaktorite ehitus läheb tunduvalt kallimaks tavalistest survevee- või keevreaktoritest, mis on laialdaselt kasu­tuses tuumaelektrijaamades ja -allvee­laevades.

XX sajandi keskel rakendasid mitmed riigid jõupingutusi kiirete neutronitega reaktorite loomisel, paraku suleti enamik neist projektidest kõrge avariilisuse tõttu. Hetkel on Venemaa ainus riik, kus töötab sellise reaktoriga tuumaelektrijaam – Belojarski AEJ kolmas blokk (600 MW võimsusega reaktor BN-600). Venemaal on loomisel reaktor BN-800, mis paigaldatakse Belojarskisse 2012. aastal, projekteerimisstaadiumis on uus reaktor BN-1600.

Nii oleks asjatundjate arvates loogilisem tuumarongile paigaldada ajaproovile vastu pidanud surveveereaktor, nt OK-650V (190 MW) või mõni teine väiksema võimsusega analoog.
Igal juhul, kui Rosatom ja Venemaa Raudteed plaanivad uut rongi ka Venemaa raudteedel sõitmiseks kasutada, tuleb tagada ka ohutus. Tavalise diiselrongi avarii on tuumarongi avariiga võrreldes kukepea.

Kas tuumarong kunagi ka seeriatootmisse läheb, on esialgu teadmata. Kui see juhtub, siis tõenäoliselt ei rõõmusta eriti ettevõtted, kes tegelevad Venemaal tuumaseadmete utiliseerimisega. Praegu seisavad utiliseerimise järjekorras 34 aatomiallveelaeva. Utiliseerimine käib Rosatomi kontrolli all ja töö allveelaevade kallal plaanitakse lõpetada 2020. aastaks. Töö on väga aeganõudev ja mahukas ning kõik vastava alaga tegelevad asutused on üle koormatud. Samuti on utiliseerimine väga kallis protsess – ühe tuumaallveelaeva utiliseerimine maksab Venemaal 15 miljonit dollarit.

Tuumarongi vastu võivad kaasajal huvi tunda parimal juhul mõned maavarasid ammutavad ettevõtted, kelle jaoks on lihtsam ja odavam ehitada raudtee maardlast ümbertöötlemistehasesse ilma täiendava teenindava infrastruktuurita. Suudab ju tuumarong vedada pikka aega, vajamata kuigi tihti kütust ja teenindust. Samuti võib kõne alla tulla 1950. aastatel plaanis olnud väiksemate asulate varustamine elektrienergiaga eriolukordades.

Igal juhul tuleb Rosatomil ja Venemaa Raudteedel enne tuumarongi seeriatootmise otsustamist teha hulk väga täpseid arvutusi ja hinnata uue transpordiliigi eeli­seid aastaid end tõestanud elektri ja diisli jõul töötavate rongide ees.