Sellesama lehekülje ülaservas olev uudis Nissani uutest nippidest tuletas meelde paarikümne aasta taguse seiga. Olime kooliga ekskursioonil Saksamaal Baieri liidumaal. Ei mäleta päris täpselt, mis linna olime jõudnud – see võis olla Würzburg –, aga olime rännanud justkui tulevikku. Baierimaa oli endise Lääne-Saksamaa osana sootuks teistsugune kui mõni aasta tagasi iseseisvunud Eesti.

Väärikas ja ajaloolises linnas, ammuli sui ja pea kuklas, ringi tammudes kuulsin äkki ehmatavalt lähedalt kõlinat. Tramm! See oli praktiliselt hääletult jõudnud mulle selja taha hiilida. See tramm ei olnud midagi sellist, nagu Tallinnas näha ja kuulda võis. Polnud Stimoroli, Olümpia kohvi ega Royal Extra sigarettide reklaame, polnud ka Tallinna trammidele ainuomast metalset kolinat.

Nüüd on Nissanil kavas oma uuest ja samuti vaiksest elektrisõidukist – praegu veel kontseptfaasis – teha sõna otseses mõttes lauluvanker, et autod liiga vaiksed ei oleks. Demovideost võib kuulda, milliseid saunde Canto-nimeline süsteem mängima hakkaks. Need on kui mõne vähetuntud ja põhjusega ununenud ulmeseriaali taustaakordid. Ühes portaalis öeldi tabavalt, et niisuguseid autosid tulvil liiklus meenutaks vanade süntesaatorite fännide kogunemist, kus üksteisest sõltumata midagi suvalist tuututataks. On see parem kui praeguste sisepõlemismootorite mürin?

Keeruline öelda, sest tervikpilt või linnaelu soundtrack on ju sootuks erinevad ja võrreldamatud. Ent samalaadseid helifoonivahetusi on liiklusajaloos varemgi ette tulnud. Mõelda vaid, umbes 120 aastat tagasi andsid Tallinna kesklinnas nüüdse Viru ringi kohal tooni hoopis kabjaplagin, voorimeeste vandumine ja kriuksuvad troskad. Küll me hakkama saame.