Uus Toyota Corolla: üks kõigi, kõik ühe eest ja veel ühe eest, mis otsa sai
Kaheteistkümnes Toyota Corolla tuli, nägi ja võitis müügiedetabelite tipud. Edu valem on lihtne: tee üks auto kolmes kerevariandis, pane aiste vahele võimas hübriidajam ja küsi mõistlikku hinda. Üks kõigi, kõik ühe ja veel ühe eest: Corolla sobib liialdamata kõigeks. Ja kõigile.
Võrreldes eelkäijatega, Aurise luukpära ja universaali ning Corolla sedaaniga on 12. generatsiooni “kroonleht” teinud võimsa arenguhüppe ning igisemiseks pole kuigivõrd põhjust.
Keskklassi Avensis, mille koha uus Touring Sports üle võtab, võib minna väljateenitud vanaduspuhkusele. Me siin saame edaspidi hakkama ühe nimega autoga.
Üks sõber ütleski, et põhimõtteliselt võiks planeedile alles jääda ainult üks automark – Toyota – ja mitte keegi ei nuriseks.
Võimalik, et mitte keegi ei paneks muude puudumist tähele, sest kaua tehtud kaunikene kolmik rahuldab kõik autokasutaja esmavajadused.
Silmale ilus vaadata, mõnus juhtida, asjad mahuvad ära, öko, ja kestab… ainus viletsus, et tänavapilt kisuks üksluiseks, sest kõik kohad oleksid Corollat täis.
Teen alljärgnevalt sissevaate kõigi kolme mudelivariandi kabiini, aga jätan lugejale vabaduse otsida iseseisvalt täpseid tehnilisi parameetreid (lingid allpool).
Andke mulle see punane luukpära
See on sportlik, see on särtsakas, see on punane, see on sisseistumisel rõõmustavalt kvaliteetne ja korralike õmblustega. Mis peamine: siin on väga, väga head istmed! Ometi!
Muidugi võib luukpära olla ka mistahes muud värvi, aga juhul kui see on punane, parvlevad auto ümber elevil naised, see on fakt.
Ja see sõidab peaaegu nagu saksa auto. Süüdi on Toyota TNGA veermikuarhitektuuri GA-C platvorm, millel Corolla 12. põhineb. Ja kaheliitrine hübriidajam, mille leiab ka noobli Lexuse mudelitelt.
Mallorcal, kus varakevadel esimest proovisõitu tegime, on teatavasti mäed, orud ja krutskeid täis teed. Mitte nii väga väike (neli inimest ja pakid) Corolla sai ronimise ja kurvide võtmisega kenasti hakkama. Ka variaator ei hakanud pinda käima, Aurisest mäletan, et CVT oli üsna tuim.
Hiljem Eestis proovisin ära ka 1,8-liitrise 122 hj ajami, mis siinsel lamemaal on täiesti okei, kuigi ma ise valiksin ikkagi kaheliitrise.
Kahene mootor käib auto sportliku üldmuljega kokku nagu sai ja või: 1,8-liitrine tundub mulle veidi tuim ning sel oleks justkui “õhk sees”, ehk kõrgematel pööretel kipub pingutust olema rohkem kui sooritust.
