Test: Opel Insignia Sports Tourer – elegantseim universaal
Opel Insignia mõjub selle eellase, Opel Vectra kõrval nagu tõeline printsess. Insignia disaini on kiidetud ja tunnustatud kõrgete auhindadega, ent see pole apetiitne vaid konnessööridele tundlike meelte jaoks. Insigniat saatev müügiedu on Euroopas nii suur, et praegusel, iseäranis General Motorsile endale hõredal ajal oldi sunnitud Rüsselheimi tehases aina kasvava nõudluse rahuldamiseks täiendava tootmisvahetuse rakendama.
Sedaankerega Insignia põhiline probleem oli selle nadi pearuum tagaistmeil ning kena välisilme tingitud paksud tagapiilarid, mis end salongis juhi üleõlavaatesse sisse sõid. Täiesti põhjusega Sports Toureriks nimetatud universaalkerega Insignial aga tagaistujad oma peade ega isegi kergeid mütse või sonisid kandvate kuppude autolakke ära löömise pärast muretsema ei pea. Autos on ruumi uhkelt neljale pirakale reisijale ning nende ablast elustiili toetavale kandaminoosile. Omapärasel kombel on kumiseva pakiruumi kartuses ohtralt polsterdatud auto tagaistmel rehvimürarikka sedaani teisest reast ka palju vaiksem reisida.
Pikema kere külgedesse vajutatuna mõjub uus-opellik bumerangi kujuline joon vaat', et sedaanil nähtust kenamanagi. Signatuurmotiivina kordub see mitmeis paigus: uste sisemistel läikivatel käepidemetel, esitulede efektsetes LEDides jm. Esivaate muudab tähtsaks suur kroomis särav radiaatorivõre ühes trendikalt juraka ja eneseteadliku Opeli välgulogoga.
Tähtsaim on tagumik
Insignia Sports Toureri juures on aga kõige olulisem selle tagumik ning mis seal peidus on. Esiteks on õnnestunud kere tagumise osa vorm, mis kaasaegsele autokujustusele omase elegantsiga mahuka veoruumi osavalt luksusliku merekaatri sabaks maskeerib. Tagatulede disaini kohta on aga raske ühest seisukohta võtta ning väga lihtsal põhjusel - neid on Sports Toureril suisa kaks paari!
Väline ehk paraadlaternate paar sulandub kenasti ülejäänud kere vormi ja joontesse ega meenuta liiga otseselt ega häirivalt midagi seninähtut. Teised tagalaternad koos suunatulede ja tagurdamisvalgustitega ilmuvad nähtavale, kui avada Sports Toureri tagauks. Nii saab vedada pikki objekte avatud pagasiluugiga ning jätta hämaruses mulje, justkui veereks teel mõni õige ammustest aegadest pärit Moskvitš vms. nukraid küünlaleeke meenutavate tagatuledega vanaauto.
Sellega aga Insignia praktilisema variandi vaimukad kiiksud ei lõppe. Avatud asendis moodsa kunsti skulptuuri meenutav tagaluuk varustatakse soovi korral anduritega, mis ei luba sel tõusta kunagi selle kohal oleva takistuse, näiteks puuoksa või imemadala garaažilae vastu. Samuti saab taolise lisa tellija soovi korral ka ise spetsiaalse nupu abil sättida, kui kõrgele tema auto viies uks tõusma peaks. Üpris ennekuulmatu igatahes.
Sisu rikkus
540-liitrises pakiruumis volüümi ei napi: peasaalile sekundeerib lame keldrikorrus, mille all avaneb veel üks päris mahukas panipaik, kui täissuuruses varuratta asemel rehviparanduskomplekti eelistada. Kui luuk kinni lüüa, puhkab silm tagaklaasi servadele kinnitatud liistudel, mis juhivad õhu ja vee liikumist. Taolist detailirikkust kohtab Insignia Sports Toureris veelgi.
Äärmiselt detailne on muidugi juhikoht ja keskkonsool, mille uhkelt ettepoole kummuval kõhul laiub tihe nupustik, otsekui medalivaip mõne teeneka erukindrali mundril. Nuppe ja valitsaid on esmapilgul kindlasti liiga palju, ent need on siiski kenasti ja väärikalt arranžeeritud ning nende otstarbekas kasutamine kulub peagi sõrmedesse. Ehk polnuks juhi parema käe alla BMW iDrive'i kombel mugavasse kompeasendisse toodud nuppu koos abiklahvidega tarvitsenud siiski raadinuppude seas selguse mõttes dubleerida.
Insignia rool ei pruugi meeldida kõigile, kuna see võib meenutada sisselangenud rauga nägu ning taolisele ei taha pikalt otsa vaadata. Teise nurga alt on rooli alt üles puhkev bukett Insignia soliidsele tervikule sobivalt traditsiooniline. Ebamugavana võib mõjuda peene liistuna lõppev käetugi, millelt suurema inimese küünarnukk konarlikumal teel topsihoidjaisse libisema kipub. Kadunud pole ka auto kenast kerest tingutud laiad tagapiilarid, mille vahele jääv aken meenutab tahavaatepeeglist vaadatuna teinekord koopasuud.
Sportlik sisu täiesti olemas
Lisaks atleetlikule epiteedile nimes, - see on, muide, oluliselt kenam pealkiri, kui üle-eelmise põlvkonna Omega universaali higine Power Wagon (!) - , osutab Insignia Sports Tourer oma võimalusele vahetumat sõidukogemust pakkuda ka ruudulipukirja vajutatud nupukesega Sport - keskkonsooli klahvimeres üks juhile lähemaid. Kui seda lülitada, ei muutu mitte ainult sportautolikesse torudesse paigutatud näidikute taustavalgus punaseks. Terve auto sättub tõepoolest oluliselt jäigemaks, rool tundlikumaks. FlexRide süsteemi spordi ja tavaasendi kõrval kolmandaks valikuks on Tour, mis muudab auto sõidumugavuse vaevumärgatavalt pehmemaks.
Sportliku meeleolu kannab eriti kenasti välja 2-liitrine turbomootor, mille 220 hj kiirendavad universaal-Insignia 100 km/h'ni 7,6 sekundiga. Müügihitiks kujuneb kindlasti aga ökonoomsem (2.0 tarvitab 100 km läbimiseks keskmiselt 9 liitri kandis) 1,6 turbo, mil vaid 40 hobust vähem. Nende puudumine tähendab aga seda, et ahtam agregaat kiirendades pigem üürgab kõva häält teha kui autot väga väledalt edasi viib. Minek on täiesti piisav, mootor pole sugugi loid, ent 2-liitrine on juba lihtsalt peaaegu paugupill.
Kes veel kindlamalt teel püsida tahab, saab valida nelikveo. Maniakkide rõõmuks lisandub valikusse ka 2,8-liitrine V6 turbomootor, mis koos manuaalkastiga saavutab 100 km/h 6,9 sekundiga ning mille tippkiirust tuli isegi elektrooniliselt 250 km/h peal piirata. No ja kes päris kuu pealt kukkunud, suudavad ehk ära oodata ka maksimalisti-Insignia: mudeli OPC tarvis lisati 2.8 V6'le teinegi turbolaadija, mis tagab 325 hj ning kiirendusnäitajaks juba 5,8 sekundit. Seda aga paraku Opel Insignia SuperSports Tourerina pakkuma ei hakata.
Iseäranis mõnus on Insignia Sports Toureriga ringi tuuritada automaatkäigukasti kena teenust kasutades, misiganes mootoriga siis ka tegu poleks. Kuuekäigulise manuaali juures häirib pisut kangi kohatine pikk käik, nii et juht peab vana kooli sohvri kombel uljalt käsivart liigutama. Vaat, kui mugavaks on inimesed läinud! Automaadiga on aga tunne kui limusiinis.
Kasulikke vidinaid jätkub
Imepäraseid vidinaid napib vaid tagaistmel, kus on kasutada kahe topsihoidja ning lameda laekaga üpris lai käetugi. Ustes ja esiistmetes olevate panipaikade kõrval ka keskkonsooli otsa, ventilatsiooniavade alla süvendatud riiulikene. Sinna sobib kokku suruda aga vaid mõni pehme ese, kuna selle horisontaalne pind ei pea elurõõmsalt rooli taga rahmeldava autoomaniku kiirendustsüklite ajal muud midagi kinni.
Vapralt kihutada ja muretult liigelda saab Insigniaga igal ajal. Ööpimeduses on abiks elegantne süsteem AFL+, mis lisaks kaugtulede automaatsele sisse ja välja lülitamisele saab hakkama ka valgusvihu kuju kõikvõimaliku moondamisega, et vastavalt kiirusele, kurvi nurgale ja kaldele võimalikult selge pilt välja joonistada. Süsteem Opel Eye pilgutab silma liiklusmärkidele, kuna see kaamera suudab vajalikke sümboleid lugeda jooksvalt otse teelt, ilma, et neid peaks navigatsioonisüsteemi kaardile sisestama.
Opeli regioonijuht teatas eile Insignia Sports Toureri Baltikumi-esitlusel, et Euroopas läheb 12% autodest müügiks 2-liitrise turbomootoriga ning pooled Insigniad tellitakse täisvarustuses. Kolmandik kannab aga kindlasti erilisemaid ergonoomilisi istmeid, mis meenutavad oma toetamisomadustelt peaaegu BMW perfektseid troone. Nendes reisimine on mugav ja kindel, kuigi ka Insigniale pakutavad tavalised istmed näevad retrohõnguliselt korralikud välja.
Mugav ja klassiülene
Opel Insignia on praegu üks saatusevalude käes vaevleva General Motorsi edukamaid mudeleid. Puudub põhjus, miks ei peaks Sports Tourergi klientide unistustega hästi haakuma, sest see pakub keskklassi pereuniversaaliks olemise kõrval tõesti küllaga emotsionaalset naudingut ning kiidab selles sõitjaid, et need on taolise auto ostnud. Iseäranis šikk on Insignia interjöör musta naha, musta plasti ning süsimustade kõrgläikeliste kaunistustega.
Ükski Opel Insignia Sports Toureri konkurent ei suuda pakkuda taolist klassiülest kogemust. Ford Mondeo võib sellest küll tiba sportlikum ja ruumikam olla, ent laiemalt see just Insignia Sports Toureri variandi vastu ei saa. Opel on teinud uhke mudeli, mis on uhke ka oma brändikuuluvuse üle. Miks muidu meenuvad selle esitiibadele kinnitatud suunatuled veidi sõsarmargi Chevrolet' kikilipse?
Opel Insignia Sports Toureri hinnad algavad 115 hj turbota 1,6-liitrise mootoriga baasvarustuses auto 316.710.- kroonist ning lõppevad tipmises ehk Sport varustuses 260 hj 2,8 turbo V6 bensiinimootori ja automaatkastiga masina 578.993.- kroonise hinnaga. Lisaks saab valida 140 hj 1,8 bensiinimootori koos manuaalkastiga. Ning 110, 130, 160 ja 190 hj 2-liitriste diiselmootorite vahel, mil viimasel suisa kaks turbot. Garantii kehtib Opelitele kaks aastat ilma läbisõidupiiranguta.
