Eesti oludes on viimased seni küll veel üsna haruldased, kuid selge see, et igaveseks see nii ei jää, kirjutab Tehnikamaailm.

Kindlasti ei tähista 29tolliste rataste tulek sellist revolutsiooni nagu tegi seda amortisaatorite ilmumine, kuid pilti mitmekesistavad need kindlasti. Priit Tammemägi Extreme Spordist võrdleb 26- ja 29tollise rattamõõduga maastikurattaid kui kahe- ja neljataktilisi mootoreid. „Välismaal kohtab 29 tolli järjest rohkematel ja rohkematel mudelitel, aga Eesti oludes mingist trendist küll rääkida ei saa – esimesi 29tolliseid pakuti ju juba mitu aastat tagasi.”

Muidugi on 29tollise maastikurattaga sõitmine klassikalise 26tollisega võrreldes erinev. Suuremad rattad neelavad paremini ebatasasusi, 29tollised rattad tagavad tänu oma mõõdule suurema kontaktpinna, see aga mõjutab otseselt ratta teelpüsivust. Tõsi, lisakilogrammid ja -moment soosivad pigem sirgemaid teid, mitte ülikitsal rajal nikerdamist. Paraku ei ole ühtegi asja ilma varjupooleta ja selleks on antud juhul mass. Suuremad rattad on paratamatult raskemad ja seega kaalub selline jalgratas „väiksemast” enam. Ja mis veelgi hullem, kuna rattad käivad ringi, on massi mõju veelgi suurem… Massi saab muidugi alla kvaliteetsemaid materjale kasutades, see aga mõjutab otseselt hinda – ja seda paraku mitte selle alandamise suunas…

Ka Marko Rebane Veloplusist ei arva, et 29tollistest ratastest meie oludes lähemal ajal massikaup saaks. „Hetkel on hinnatase üle 10 000 krooni vanas rahas ja seega on selline kaup enamusele kättesaamatu,” kommenteerib ta. „Ka on mudelivalik veel väike. Samas on 29tolline ratas ideaalne nn ümbermaailmaratas – kui näiteks 70% sõidetakse metsas ja 30% erinevatel teedel.”

Suurema mõõduga maastikuratta eelised löövad eelkõige välja pikematel distantsidel ja kindlasti pikemat kasvu inimestel, lühikest kasvu ratturitele selline ratas nii hästi ei sobi. Samas on USAs 29 tolli kindlalt soosikuks tõusnud ning ka tippspordis tehakse ilma just suuremate ratastega (ja seda sõltumata ratturi kasvust).

Priit Tammemäe hinnangul võiks 29tollised rattad ka Eesti maastikurattavõistlustel, mis enamasti kujutavad endast pikki laugeid maratone, igati „ruulida”. Kindlasti oleksid need tavaratastest mõnusamad ka kergliiklusteedel, kuid kahjuks rikub selle ilu ära üks proosaline nimetaja: hind.

Ja sellega ongi Eesti jaoks jutt läbi – hoolimata viimase dekaadi rattaturu uuendustest: topeltamordiga rataste ökonoomsed ülekanded, raamide areng teras-alumiinium-süsinik, hea jooksuga linnarattad jne on siinsel turul endiselt rattakaupmeeste hinnangul silmaklapid ees. Enamik Eestis müüdud jalgrattaid on endiselt nn maastikurattad – odavate 26tolliste jooksude ja komponentidega, paksu alumiiniumraami ja eelistatult nn kollase päritolu!

Jälgi Forte autouudiseid ka Twitteris!