Test: Dodge Journey – selle kevade mahturiüllatus
Uus Dodge Teekond üllatab juba enne selle sisse istumist. Dodge on ju Al Bundy säästu-Cadillac, selline odav ja kolisev, ent eputava välimusega sõiduk või mis? Pole see enam ammugi nii. Pigem on viimaste aastate Dodge'id olnud enda kättesaadavusest teadlikult leluliku disainiga. Tõsi - koostekvaliteet ja mootorid pole olnud just nende tugevaim külg.
Journey pöörab Dodge'ide jaoks aga täiesti uue lehekülje. Istmeid ei kata vakstu, vaid korralik nahk. Sisustus on plastist nagu kõigil autodel, ent see pole mingi prügikastiplast, mis kõva, külm ja kolisev - materjalide kvaliteedi osas on Journey läbinud Dodge'i jaoks tõesti terve pika teekonna. Enam ei tasu Dodge'i üle nalja heita. Turul on tugev toode, mis hakkab konkurentidelt müüginumbreid näppama.
Mahtur on küll kombinatsioon mahtuniversaalist ja maasturist, selline veidi kõrgema kliirensiga mikrobuss, ent päris maastikule Journey'ga ka ronima minna ei maksa. Samas ei pea ka muretsema, et halval teel komistaks või kuhugi sinika saaks. Auklikul metsavaheteel pole tarvis isegi kiirust alandada - Journey pehme ja pika käiguga vedrustus muudab kerge kuumaastiku läbimise täiesti talutavaks teekonnaks.
Ka välimuse mõttes annab Journey teistele Dodge'idele silmad ette. Ülejäänud mudelivalikust tõuseb see kuidagi eriliselt soliidsena välja. Sedaani Avengeri välimus flirdib poniautodega, maastur Nitro on oma karmi ilme taga tegelikult nagu väike lõbus vedur. Journey sarnaneb aga pigem Mercedes-Benzi suurendatud B-klassile, eriti tagantvaates. Pole paha?
Journey ilme on piisavalt tõsine, ent mitte liiga karm või agressiivne, et iseendale vinti peale keerata. See on selgelt Dodge, kust on kustunud huumorinoot. Teekond ei pea end nimelt mingit muud moodi tõestama kui lihtsalt sellega, et on olemas. Autosse mahub mugavalt kuni seitse inimest. Teise ja kolmanda rea seltskonnal saavad ees istujad hoida silma peal mahtuniversaaliliku vestluspeegli abil. Suure bussiliku sõiduki manööverdamisel võtab pinged maha parkimissonar, ent nähtavus on muidu ka täiesti korralik.
Kena on Journey' asjalik salong, mis on lahendatud paljuski retrovõtmes. Kõik vajalikud nupud on koondatud püstisesse läikiva raamiga sügavale ette ulatuvasse keskkonsooli. Sellest ühele poole jääb ristkülikukujuline näidikuplokk, mis meenutab oma retrospektiivsuses isegi ajaloolisi nõukogude autosid, ent tegelikult mängib aastakümnetetaguste Dodge'ide jt. klassikaliste autodega, kus juhile vajalikku teavet just niimoodi kuvati.
Ka kõrvalistuja ees jookide jahutamiseks mõeldud panipaika kätkev vorm on pärit justkui ajalooõpikust. Panipaiku on Teekonnas muidu küllalt, isegi kaasistuja istmepadja all, rääkimata kaasavõetavatest kaussidest teise istmerea jalamattide all. Pakiruumialune trümm on Journeyl sügav ja oma nime vääriline. Pakiruumis leidub isegi integreeritud LED-taskulamp! Tagaistmel saab aga konkurentidest jõulisemas imidžiga mahturis jala sundimatult üle põlve pööritada.
Esisillaveolise Dodge Journey mootorivalikus on kolm jõuallikat: 2-liitrine diiselmootor (võimsusega 140 hj), 2,4-liitrine bensiinimootor (170 hj) ja 2,7-liitrine bensiinimootor (185 hj). Diiselmootoritega mudelite valikus on 6-käigulised automaat- ja manuaalkäigukastid. Bensiinimootoritega autod on olenevalt mootoriversioonist varustatud kas 5-käigulise manuaalkäigukastiga, 4- või 6-käigulise automaatkäigukastiga.
Maheda mahturi tehnoandmed räägivad iseenda eest. Mingi sportauto Teekond olla ei tahagi - see on ikka üsna säästlikuks ja väga mugavaks sõiduks. Praegusel ajal on see üks mõistlikumaid viise seitsmekesi maad mööda ringi reisida. Journey' kogemusele paneb punkti efektne LED-ambientvalgus, mis muudab ukse avades auto mustvalges kujunduses, monokroomse salongi hetkeks eksklusiivseks diskosaaliks. Selline, end maasturi välimuse taha varjav mahtuniversaal peaks minema peale ka neile, kel mikrobussi omamine seni mõttesse tulnud pole.
