Külmakraadid on elektroonikale korralik väljakutse ja nõrga tervisega aku ütleb töölepingu üles. Suuremate miinuskraadide saabumisega lähevad hinda täkujuhtmed ehk “krokodillid” ja uued autoakud.

On paar moodust igatalvisest jamast end säästa. ku ei ole just liiga odav detail ja seepärast on mõistlik järgida mõnda nippi, mis aku eluiga pikendavad.

Pidev alalaetus, aku surm

Aku on iga auto toimimise algus… ja paraku ka lõpp. Eriti kaasaegsed sõidukid on täis erinevat elektroonikat, tarku ja vähem tarku vidinaid, mis tarbivad elektrit ka siis, kui auto pargituna sõitu ootab.

Suurim elektritarbija on külmkäivitus. Mootor käib suvisega võrreldes raskemini ringi. Koormus on suur ja sellest tulenevalt on kasvanud ka voolutarbimine.

Kui autoga sõidetakse talvisel ajal igapäevaselt linnas ainult lühikesi vahemaid – mõni kuni paarkümmend kilomeetrit – ning sealjuures on sisse lülitatud kõikvõimalikud istme-, rooli-, klaasi- ja muud soojendused, ventilatsioon, heliaparatuur… võib lõpuks elektrit puudu jääda.

Kui kasutusel on kütusel töötav lisasoojendus (Webasto), kasvab küll mugavus ning ka mõju auto mootori tervisele on hea, kuid seegi lisaseade tarbib päris palju elektrit. Akule see jällegi hea ei ole.

Sõiduk ei jõua akusse lühikestel distantsidel piisavalt elektrit tagasi toota ning lihtsuse huvides võiks asjasse suhtuda nii, et lühikene sõit on talvises kontekstis iga sõit, mis vältab alla tunni.

Kogu selle ületarbimise ja alalaadimise tulemus on paremal juhul see, et akus ei ole ühel hommikul enam käivitamiseks piisavalt voolu.

Kuna alalaetud akus on elektrolüüdi erikaal väike, ehk akus oleva happe kangus on langenud, siis halvima stsenaariumi puhul võib aku ära külmuda.

Olukord on sama nagu veetorude külmumisega – vesi paisub külmudes ja võib anuma lõhki suruda. Kujuta nüüd ette, mida teeb katkikülmunud akust sulamisel välja voolav hape autokere ja elektroonikaga… ei ole ilus!

Tühja ja külmunud aku elustamine

Kui aku on külmunud, sealt enam voolu ei saa. Selles olukorras ei tohi akut kohe laadima hakata. “Laadimine” on nii täkujuhtmetega teise auto pealt voolu võtmine kui ka aku laadija külge ühendamine.

Kui külmunud akut kiirustades laadima hakata, on tõenäoline, et see läheb keema, plahvatab, süttib või on oodata muid seninägematuid koledusi. Kõige kergemal juhul tuleb lihtsalt tõdeda, et aku ei võta voolu vastu ja ei anna seda ka välja ning tuleb minna uut akut ostma.

Aga aku külmumine ei pruugi olla katastroof, kui tead, kuidas toimida. Kui autoaku on külmunud ja esmapilgul füüsiliselt katki läinud ei ole, siis tuleks see kõigepealt aeglaselt üles sulatada. Kui endiselt paistab kõik terve, siis tuleks üles sulanud akut laadida nõrga vooluga kuni selle täis saamiseni.

Aeglane laadimine on vajalik, et elektrolüüdi tihedus tõuseks tagasi normi. Kindlasti tuleb jälgida, et akut üle ei laeks, ülelaadimine on sama halb kui alalaetus.

Kui esimesest laadimisest ei piisa, siis tuleks auto aku väikese tarbijaga – näiteks nõrga pirniga – tühjaks tarbida ja seejärel taas nõrga vooluga pikalt laadida. Päris ära koolnud aku võib vajada isegi mitut elluäratamise tsüklit.

Abiks on ka targad laadijad (smart chargers) millel on peal eraldi režiim, mis mõnikord aitavad nii palju kaasa, et “laibast saab jälle täiesti kasutuskõlbulik kraam.

Pikk jalutuskäik on terviseks

Kui auto põhiline elu möödub linnas lühikesi otsi töristades, siis tasuks nii suvel kui talvel auto aeg-ajalt pikemale jalutuskäigule viia. Juba paari-kolmetunnine sõit laeb akut piisavalt, kui see just päris tühjaks ei ole saanud.

Miks mitte planeerida talveperioodil igale nädalavahetusele mõni väljasõit loodusesse, teist linna avastama – Eestimaa pakub selleks võimalusi pea otsatult! Selline “pikk jalutuskäik” on kasulik auto akule ning ühtlasi ka kvaliteetaja veetmine koos pere või sõpradega.

Pika sõidu kasu ei paista üksnes aku laetuse vaatenurgast. Pikk sõit kuivatab sõitjateruumi, kõik auto sõlmed saavad kenasti liikuma ja soojaks – see on auto pikaajalise muretu toimimise jaoks vaid hea.