Soomlane Tommi Rajala ehitab VW Põrnika mootorist täiuslikku… puust koopiat!
Soomlane Tommi Rajala on tõeline puutööguru. Huvilised saavad mehe kätetööga tutvuda Wood Art Finland-nimelisel Facebooki lehel ning aeg-ajalt teeb meister ka live-ülekandeid Youtube’is. Etteruttavalt olgu öeldud, et vaatamissoovitust andes on rõhk sõnal “kätetöö”.
Tommi Rajala on nikerdanud puidust nii mõndagi põnevat, kuid lõpusirgele on jõudmas ja ka maailma meedia tähelepanu püüab tema värskeim projekt – Volkswageni Põrnika mootori täiuslik puidust koopia. Detailirohkus, elusuurus ning ühe mehe projektina valminud puust mootor on miski, mida ei näe iga päev.
Esimese video mootori meisterdamisest laadis mees sotsiaalmeediasse möödunud aasta märtsis. Siis oli valmis mootoriblokk. Nüüd, umbes aasta hiljem on usinalt kajastatud Põrnika mootoriehitus lõpusirgel – vaid mõni kuu nikerdamist ongi veel ees.
Auto- ja mootoriteemalisi puidust nikerdisi on ennegi tehtud. Aga Rajala kätetöö ei ole lihtsalt kunstiteos, mis meenutab mootorit. See ei ole ainult valmis nikerdatud jumpstükk vaid see on hulk valmis nikerdatud detaile, mis on ehitatud kokku mootoriks.
Ja mitte lihtsalt mootoriks, milles on puidust kolvid. Mehe eesmärk on olnud ehitada täiuslik koopia 1970-ndate VW Põrnika 1.6-liitrisest mootorist. Täiuslik koopia ei tee järeleandmisi mitte milleski – kõik detailid, mis Põrnika päriselu pärismootoris liiguvad, toimetavad samamoodi ka puuversioonis.
Väntvõll liigutab kolbe, klapid sulguvad ja avanevad õiges järjestuses. Tunde on kulutatud ka selliste detailide peale, mida mitte kunagi väljast ei näe. Kopeeritud on sõna otseses mõttes kõik ja sotsiaalmeediasse laetud pildid kõnelevad mehe põhjalikkusest selget keelt.
Puit ja nahk kui auto müügiks ettevalmistamise abinõud
Meistrimehi on olnud enne Tommit ja tuleb ka pärast. Eriti rikas on “peedist pesumasina”- tegemiste poolest ja nende kirjeldustest 20. sajandi folkloor.
Nõukaajal, kui autode varuosad olid räige defitsiit, nikerdati sõiduki töötamiseks vajalik varuosa erinevatest käepärastest materjalidest. Levinuimad nipid olid näiteks saepuru lisamine undavale käigukastile, nahkrihmast saalede lõikamine. Isegi šokolaadi ümber olevat fooliumi kasutati, et saale ära kulunud metalli asendada.
Kõik need olid üsna ajutised abinõud ning ilmselt on rohkem ette näidata ebaõnnestunud katseid metalli puiduga asendada kui õnnestunud viise tõrkuvat detaili “peedist pesumasinat” tehes tööle saada.
Aga need abnõud kõlbasid toona hästi mootori loomulikku surma edasi lükkama. Reeglina kestsid sellised parandused kuni mootori esimese mahajahutamiseni, kuni uus omanik koju jõudis või lihtsalt silmapiirilt kadus. Aga siis oli see risu juba uue omaniku mure.
Neid nippe ei maksa siiski kõrva taha panna, sest tänapäeval õnneks nii ei saa – teadlikult tekitatud jura eest vastutab müüja igal juhul.
