Tšehhoslovakkia kergetank tüüp 35 (LT vz. 35) kavandati võitluseks Saksa Wehrmachti lahingumasinatega. Saatuse iroonia tahtel sai ta kuulsaks just Saksamaa ja tema liitlaste teenistuses, kirjutab ajakiri Tarkade Klubi.

Kahe maailmasõja vahel oli Tšehhoslovakkia üks Euroopa suurimaid relvatootjaid. Škoda firmamärki kandvad tankid kuulusid sel ajal vähemalt tosina Euroopa (sh Läti) ja Ameerika riigi relvastusse.

1934. aastal tellis Tšehhi kaitseministeerium Škoda Plzeňi tehaselt kergetanki Š-II-a, mis pidi suutma tegutseda künklikul maastikul. Lahingumass pidi jääma alla 15 tonni. Sama aasta oktoobris demonstreeriti sõjaväelastele uue tanki puitmaketti ning järgmise aasta juunis katsetati esimest prototüüpi Milowice polügoonil Prahast kirdes.

Š-II-a oli needitud kere ja torniga sõjamasin, mille tehnilised näitajad olid võrdsed või paremad Nõukogude Liidu kergetanki T-26, Itaalia M13/39 ja Saksa Pz.Kpfw. II omadest. Valtsitud soomuse paksus ulatus 8-25 millimeetrini. Kõige põhjalikumalt olid soomustatud kere ja torni esikülg; kere küljesoomuse paksus oli 16 millimeetrit ja tornil 15 mm. Läbivusvõime oli üsna hea, sest Š-II-a võis ületada kuni kahe meetri laiuse kaeviku.

Relvastus koosnes väga sõjaka väljanägemisega 37 mm kahurist tornis, millega oli ühendatud 7,92 mm kuulipilduja. Teine kuulipilduja asus kere esiküljel, paremal pool istuva mehaaniku ja vasakul istuva radisti vahel. Mehaanik võis kerekuulipilduja vajalikku asendisse fikseerida ning sellest juhtkaabli abil tulistada. Tankikomandör käsitses tornis asuvat relvastust.

Ajakirja Tarkade Klubi augustinumbris:
• Päikeselennukiga ümber Maa

• Tallinna loomaaed tähistab juubelit

• Küberkriminaalide jahil

• Uriiniküttel auto

• Päikesetormide kartuses

Uue tanki kõige omapärasemateks uuendusteks olid suruõhul töötavate võimenditega sidur ja pidurid, mille töökindlusega oli algul mitmeid probleeme. Sellest hoolimata telliti Škodalt juba enne katsetuste lõppu 160 masinat tähistusega LT vz. 35. Peagi saadi Rumeeniast esimene välismaa tellimus 132 tankile, mis kohapeal sai nimeks Škoda R-2. Väiksema seeria tellis ka Afganistan, aga enne tellimuse täitmist jäid tšehhid oma iseseisvusest ilma.

Märtsis 1939 võeti kõik 297 valmis saanud tanki Wehrmachti relvastusse. LT vz. 35 meeldis sakslastele eelkõige läbivusvõime ja kahuri tõttu, mürsu algkiirus oli nende kergetankide omast suurem. Uue peremehe käest sai see tüüp tähistuse Panzerkampfwagen Pz.Kpfw. 35 (t), kus t tähistas Tšehhoslovakkiat. Sakslased lisasid meeskonda neljanda mehe, kes tegeles suurtüki laadimise ja tornikuulipilduja käsitsemisega. 52 tanki anti omakorda edasi Slovakkiale ja 36 Bulgaariale, kes olid tol ajal Saksamaa liitlased.

Škodalt tellis Wehrmacht lisaks täiendava soomusega variandi T-13 ning troopikavariandi Aafrikas tegutsemiseks, kuid kummagi tootmiseni ei jõutud. Kokku ehitati neid 1944. aastani 424.  

Tuleristsed sai LT vz. 35 juba enne Teist maailmasõda ja nimelt märtsis 1939 Slovakkia ja Ungari vahel puhkenud piirikonfliktis, kus ungarlased said sõjasaagiks kaks seda tüüpi masinat. Saksa armee kooseisus osalesid Pz.Kpfw. 35 (t) sõjakäigus Poola ja hiljem Prantsusmaa vastu. Nõukogude Liidu ründamise ajaks oli seda tüüpi tanke relvastuses veel 190 ringis.

Esialgu jäid nende kaotused üsna väikeseks ning enamik vigastatud masinaid jõuti uuesti parandada. 1942. aasta talvel osalesid Pz.Kpfw. 35 (t) üksused pealetungis Moskvale, mille ajal paljudel tankidel seesama suruõhul töötav võimendus üles ütles. Tolleaegsetes ajakirjades võib näha fotot ühest seda tüüpi sõjamasinast, millel lennukipomm oli otse avatud torniluugist sisse kukkunud. Pärast seda polnud remondil muidugi enam mõtet. Stalingradi lahingus kaotasid nii sakslased kui rumeenlased suurema osa endistest Tšehhi tankidest. LT vz. 35 kasutati viimast korda lahingus slovakkide poolt, kui nad sakslaste vastu ülestõusu korraldasid.

Euroopas võib LT vz. 35 või selle variante näha Belgradi, Bukaresti ja Sofia sõjamuuseumides.

Kõige paremini säilinud eksemplar asus hoopis Ameerika Ühendriikides Aberdeeni tankimuuseumis, kuhu see viidi juba pärast sõda, et pneumaatilisi pidurivõimendeid katsetada. Möödunud aastal kingiti see masin tagasi tšehhidele, kellel see tüüp puudus. Alates novembrist 2008 on LT vz. 35 välja pandud Praha sõjaajaloo muuseumis.

LT vz. 35 tehnilised andmed

Kogumass (ilma meeskonnata): 10,5 t
Pikkus: 4,9 m
Laius: 2,06 m
Kliirens: 0,35 m
Mootor: 4 silindriga bensiinimootor Škoda T11/0 (120 hj)
Kiirus (maanteel/maastikul): 34/12 km/h
Sõidukaugus (maanteel/maastikul): 190/120 km
Kütusevaru: 153 l
Relvastus: 37 mm kahur Škoda A-3 vz. 34 (78 mürsku), kaks 7,92 mm kuulipildujat ZB-37 (kumbki 2700 padrunit)
Meeskonnaliikmete arv: 3