Esimene kord, kui juhtusin autot juhtima, oli paras katastroof. Oleks võinud muidugi hullemini minna – näiteks kraavi või vastu puud. Nagu paljudega, juhtus minugagi nii, et ühel suvepäeval, kui maal olime, arvas isa, et äkki võiksin kah proovida, kuidas on ise autoga sõita. Meil oli sinine Moskvitš 412 ja lühikesest sõidust mööda täiesti sirget kruusateejuppi on meelde jäänud, et unustasin ära kõik isa õpetused (kuidas ja millal käiku vahetada ja nii edasi) ning ehkki tee oli sirge ja ma hoidsin kramplikult roolist kinni ega julgenud seda eriti kummalegi poole pöörata, lõppes sõit sellega, et auto ei olnud enam (sirgel!) teel, vaid ninapidi kusagil sirelihekis.