Sotsiaalne surve, igavus ja hirm ajast maha jääda on põhjused, mis me roolis telefoni kätte võtame. Mingil põhjusel ei hirmuta meid ei statistika ega lähedaste manitsused: kui on vaja, siis räägime ja saadame sõnumeid. Ehk oleks aeg peeglisse vaadata ja abi otsida? Äpid, mis telefoni sõidu ajal impotentseks muudavad, on olemas.
16. septembril algas järjekordne Maanteeameti ja PPA ühiskampaania “Kui juhid, siis juhi”, kus teravdatult on fookuses kõrvalised tegevused autoroolis.
Aasta-aastalt tehtavad kampaaniad kõnetavad kohusetundlikke seaduskuulekaid liiklejaid, aga ei näi oluliselt kahandavat nuhvlinugistajate hulka liikluses.
Möödunud aastal hukkus meie liikluses 10 inimest, kelle puhul leidis tõestust tõik, et õnnetus juhtus kõrvalise tegevuse tulemusena hajunud tähelepanu tagajärjel. Ülemöödunud aastal sai sel moel hukka 6 inimest. Lisada siia arvukad vigastada saanud liiklejad, ja pilt on päris kole.
Ometigi ei pane need kurvad arvud kedagi meist oma harjumusi ümber hindama: kui on vaja roolis kõne vastu võtta, siis seda tehakse. Kui on võimalus foori taga Facebooki kiigata, siis kiigatakse.
Kaks 11-aastast tütarlast arutlesid teemal, miks täiskasvanud on kahepalgelised: lastele õpetatakse korralikku liiklemist, aga roolis olles näpitakse telefoni ja punase tulega lipatakse üle tee ka. Korraks tekitab otsekohene “lapse suust pead sa tõtt kuulma” furoori, ent siis jätkub kõik vanaviisi.
Eneseõigustus koos enesekindlusega
Miks me ei usu, miks me ei kuula ja arvame, et meie võime? 2018. aastal veebipaneelina läbi viidud uuringust “Tähelepanematus liikluses” selgub, et põhjused, miks roolis telefon kätte võetakse, on pigem eneseõigustuse vallast.
Kui kõnele kohe ei vasta, tunneb roolis olija end süüdi: sotsaalne surve justkui sunniks kogu aeg kättesaadav olema.
Nähtust on uuritud laiemalt kui Eestis. Selgub, et autojuhid võtavad telefoni kätte igavusest: näiteks rohelist tuld oodates. Või ajanappusest: roolist on ju hea helistada sõbrale ja temaga lobiseda.
Paljud ütlevad, et kui kogu aeg sotsiaalmeediat ei kontrolli, läheb elu justkui mööda. Paradoksaalsel kombel on nii tehes võimalik elu ka ära lõpetada: viis sekundit on liikluses väga pikk aeg, mille jooksul teel jõuab juhtuda mõndagi.
“Me võtame roolis olekut nagu tavapärast elukeskkonda, milles me oma igapäevatoimetusi teeme. Me ei tee vahet, kas oleme autoroolis ja juhime sõidukit või istume arvutiekraani taga, aga vahe on suur,” selgitab Kerli Tallo, Maanteeameti ennetustöö osakonna ekspert.
“Teaduslikult on tõestatud, et inimene ei suuda kaht tähelepanu nõudvat tegevust sooritada samaaegselt ja veatult, mistõttu liikluses olles on kahe tegevuse korraga tegemine eriliselt ohtlik .”
Kes sa oled, roolimobiilik?
Uuringud on näidanud, et kui juht räägib sõidu ajal mobiiliga, muutub tema võime ümbritsevat teadvustada ja tunnetada samaväärseks, nagu oleks ta joonud 2-3 klaasi veini.
Juhtimise ajal telefoniga rääkides väheneb juhi fokusseeritud nägemisväli poole võrra. Kirjutades autoroolis sõnumit, on inimese pilk järjest teelt eemal keskmiselt viis sekundit, ent liikluses võib juba murdosa sekundi jooksul olukord ohtlikuks muutuda.
Ühesõnaga, poolpime joodik, aga selline, keda ei ole võimalik alkomeetriga vahele võtta.
Kui keegi ikka veel ei usu, et paar sekundit on piisav aeg kabelimatsu võimaluse tekkimiseks, lugege siit uuesti, kuidas ma omal nahal loomkatseid tegin.
Sellest, mida tunneb kaasreisija, kes roolis tavaliselt sahmib ja veel muudki loe edasi SIIT
