Aga siin me oleme – lõpuks jõudsin siiski otsusele, ja seda mitmel, aga peamiselt ühel põhjusel: the only thing necessary for the triumph of evil is for good men to do nothing (E. Burke) ehk lühidalt emakeeli – halb võidab, kui head inimesed ei tee midagi.

Vähem kui nädal tagasi ületas uudiskünnise, et 2015. aasta juulis joobnuna autoroolist tabatud Viru Keemia Grupi juhatuse liige Jaanus Purga sai umbes 16 000 euro suuruse trahvi. Kuusteist tuhat eurot. Mitte tuhat kuussada. Kuusteist tuhat. Mõelge korraks sellele. Kui pika aja jooksul suudaksite sellise summa kõrvale panna? Ärge öelge, mõelge lihtsalt.

Teatud osa inimesi mõtleb kindlasti, et ikka juhtub ju, jääknähud, väga oli vaja sõita, mis iganes. Mõtleme veel natuke. Kas jääknähtude eest määratav trahv oleks paljude inimeste aastapalga suurune? Vist mitte, eks. Lisaks määrati 2015. aasta oktoobris härra Purgale kriminaalkorras peaaegu 3 000 euro suurune trahv ja võeti kuuks ajaks juhtimisõigus, üllatus-üllatus, joobes juhtimise eest, mille ta pani toime sama aasta juunis. Läks mööda vaevalt kuukene ja härra Purgal oli jälle väga vaja sõita. Kriminaalses joobes muidugi.

Kohus on veebruaris tehtud otsusega juhtimisõiguse allesjätmist põhjendanud muuhulgas sellega, et teise joobes juhtimise ajal ei olnud lugupeetaval roolijoodikul veel kehtivat karistust eelmise eest, ehk tegemist oleks justkui eelnevalt karistamata puhta lehega. Ilmsüüta lambukese karistust kergendavaks asjaoluks oli ka “taas puhtsüdamlik kahetsus”. Väga tahaks tuleviku tarbeks teada, mismoodi väljendada nii puhtsüdamlikku kahetsust, mis lausa mitu korda sama asja eest karistust vähendab.

“Varem karistamata isiku puhul ei saa kohus ilma selge põhjenduseta kohaldada raskemat karistusmäära. Raskema karistusliigi valik oleks põhjendatud tulenevalt kuriteo raskusest või kui isik on varem karistatud,” selgitas Tartu kohtute pressiesindaja Krista Tamm Postimehele. Seega ei ole asjaolu, et isik on vähem kui kuu pärast eelmise samalaadse rikkumise toimepanemist läinud ja sama asja uuesti teinud, raskendavaks asjaoluks kvalifitseeruv, kui selle eest pole uue rikkumise hetkel veel karistust määratud. Milline õppetund kõikidele rikkujatele, mida ellu kaasa võtta.

Siis sain ka vastused mind vaevanud eetilistele küsimustele. Ei, kindlasti ei ole ilus ühte isikut niimoodi ette võtta. Samas korduvalt purjus peaga sõitma minna on seda veel vähem. Lisaks inspireerisid mind härra Purga enda sõnad aastatetagusest artiklist, milles endine täiskarsklane, nüüdne täis karsklane Viru Keemia Grupi arendusdirektor ja juhatuse liige Jaanus Purga on otsustanud hakata kodanikke julgustama, et liiklushuligaanide eeskirjarikkumistega enam ei lepitaks ja nende isikud avalikustataks.

Hea küll, härra Purga. Ma ei lepi sellega, et pean roolijoodikutega teed jagama. Ma võin koos eksisteerida teiste autojuhtidega, jalgratturitega, jalakäijatega. Inimestega, kes teavad liiklusreegleid nagu oma viit sõrme, ja inimestega, kelle teadmised keskenduvad rohkem muudele elualadele. Roolijoodik sellesse nimekirja ei kuulu. Ma ei taha sõita koos purjus inimestega.

Ma ei taha juurelda, kas näiteks minu taga sõitja või järgmiselt kõrvalteelt väljakeeraja on kriminaalses joobes või mitte. Ma ei taha mõistatada, kas kõik minu lähedased jõuavad ikka oma sõitudelt tervena või vähemalt elusana tagasi, või leiab neid järgmine roolijoodik Kristian Tarve, kes ligi 200-kilomeetrise tunnikiirusega tagant tulles nad maha niidab. Tean omast käest seda tunnet, kui üks väga lähedane inimene tuleb mulle teatama teisega juhtunud õnnetusest. Ma ei taha seda enam tunda. Selle teine osaline, ei, mitte teine osaline, vaid põhjustaja oli purjus juht, kes ajaloolise tõe huvides selles intsidendis ka oma elu jättis. Mul ei olnud temast kahju.

Roolijoodik, loe nüüd hoolikalt, ma kirjutan igaks juhuks hästi aeglaselt: ma ei taha koos sinuga sõita. Ma ei taha koos sinusugustega sõita. Ma ei taha enda ega oma lapse elu sinu kätte usaldada. Kui sa ei hooli endast, kuula vähemalt mu südamest tulevat palvet ja ära ohusta neid, kes oma elust hoolivad. Kui jood, ära sõida.