P-47 lugu sai alguse Gruusias sündinud lennukiinseneri Alexander Kartveliga (1896-1974), kes pärast Oktoobrirevolutsiooni New Yorki kolis. Koos oma kaasmaalase insener Alexander de Severskyga (1894-1974) rajas Kartveli seal lennukifirma Republic Aviation Company, kirjutab ajakiri Tarkade Klubi.

Kui Euroopas Teine maailmasõda lahti läks, pakkus Seversky USA lennuväele uut hävitajat, mille mootoriks pidi saama 2000hobujõuline Pratt&Whitney R-2800 Double Wasp, üks kahest tol ajal olemasolevast 18 silindriga lennukimootorist. Säilitamiseks sama võimsust suurtel kõrgustel kavatses Seversky kasutada mootori heitgaaside abil töötavat turbokompressorit.

Tolleaegsed turbokompressorid olid reeglina suured ja keerulised ning katsed niisugust kaadervärki hävituslennukiga ühildada ei kandnud kuigi häid vilju. Kartveli ja Seversky ühistööna valminud XP-47B puhul õnnestus see kavatsus edukalt ellu viia, kuigi esimese lennu ajal (6. mail 1941) läks jahutussüsteemist väljavoolanud õli põlema ja katselendur Lowry L. Brabham oleks äärepealt langevarjuga alla hüpanud.

P-47 mootori väljalaskegaasid koondati kahte torusse, mis suubusid lendurist möödudes lennuki sabas olevasse kompressorisse, mille turbiin tegi täisvõimsusel kuni tuhat pööret sekundis. Tänu ülelaadimisele saavutas mootor täisvõimsuse umbes 8000 meetri kõrgusel ning lennulagi küündis 12 000 meetrini.  

Mootori võimsuse ärakasutamiseks tuli kasutada ka iseäranis suurt propellerit, mis P-47 puhul oli neljalabaline, läbimõõduga 3,7 meetrit. Et propeller maandudes maad ei riivaks, pidi lennukil olema kõrgete jalgadega telik. Kuna tiibades asuvate kuulipildujate tõttu polnud seal enam kuigi palju ruumi, projekteeris Kartveli niisuguse teliku, mille jalgu sai sisse tõmmates 23 sentimeetrit lühendada ja välja lastes niisama palju pikendada. Võimsamate mootoritega variantidel oli juba üle neljameetrine propeller ning nende lendurid kippusid sageli „maad kündma”. 

Kuigi esimestel lennukitel esines veel mitmeid tehnilisi häireid, telliti 1940. aasta septembris esimene seeriavariant P-47B, mis arendas kuni 691 km/h. Sama tüüpi eksporditi ka inglastele, kes andsid talle nime ‚Thunderbolt’ (välgunool). Esmakordselt kasutati P-47 samuti Inglismaal asuvate USA lennuväeüksuste poolt La Manche’i väina kohal.

Ajakirja Tarkade Klubi juuninumbris:
• Kes on kõige populaarsemad katseloomad?

• Mida ennustavad unenäod

• Tülid maailma levinuima kirjatüübi ümber

• Kuulus skeptik käis Eestis

• Merebioloogi maailm

• Kas maavärinad annavad tulekust märku?

Pilootide arvamused uue hävitaja kohta olid kaksipidised. Ühelt poolt oli Thunderboltil võimas relvastus, suur kiirus ja lennulagi, mis ületas Saksa lennukite oma. Kabiin oli teiste hävituslennukitega võrreldes avaram ja varustatud õhukonditsioneeriga. Armatuurlaual leidus lisaks traditsioonilistele näidikutele elektriline kütusetaseme indikaator ning suurtel kõrgustel lendamiseks olid kuulipildujad varustatud küttega.

Samas oli P-47 manööverdusvõime pehmelt öeldes tagasihoidlik ning lenduri kukla taha jäi pime tsoon, mida sai jälgida üksnes tahavaatepeegli abil. Liiga ägedalt manööverdades võis puidust antennitugi küljest murduda ning pikeerides ei tohtinud samuti hoogu minna, sest siis katkes kütuse juurdevool mootorisse ning lennuk prantsatas vastu maad.

Variandil P-47D oli kabiin muudetud tilgakujuliseks ning mootorit veelgi forsseeritud. Vaikse ookeani tandri jaoks valmis P-47N, mille tiiva kuju oli täiendavate kütusepaakide äramahutamiseks muudetud. Viimaste variantide stardimass ulatus juba ligi kümne tonnini, ületades Luftwaffe kahemootorilist pommitajat Dornier 17.

Alates 1944. aastast eksporditi P-47D lend-lease’i programmi raames ka N Liidule, kuhu kokku jõudis 195 hävitajat. Katsetustel selgus, et Thunderbolt võib kanda kuni 1135 kilo pomme, seega rohkem kui tolleaegne kahemootoriline pommitaja Petljakov Pe-2!

Kuni 1945. a detsembrini toodeti kokku 15 686 seda tüüpi lennukit, mis oli liitlaste hävitajate seas samuti omamoodi rekord.

P-47D-25-RE Thunderbolt II tehnilised andmed

Tiivaulatus: 12,43 m
Pikkus: 11,01 m
Kõrgus: 4,32 m
Stardimass: 6623-7938 kg
Mootor: Pratt&Whitney tähtmootor R-2800-59W (2000 hj)
Maksimaalkiirus 9140 m kõrgusel: 690 km/h
Lennulagi: 12 190 m
Lennukaugus: 1530-2900 km
Relvastus: kaheksa 12,7 mm kuulipildujat Browning MG53-2 (kokku 3400 padrunit), kuni 908 kg pomme või 284 l ripp-paak kütuse jaoks