Märgistus annab teavet kolme kriteeriumi kohta, mis võimaldavad hinnata rehvi sooritusvõimet. Uue EL-i määruse kohaselt peab iga müüdud rehv kandma standardmärgistust, mis näitab rehvi veeretakistust, välist mürataset ja pidurdusmaad märjal pinnakattel (märghaardumine).
Määrusega soovitakse saavutada kahte eesmärki:
- anda juhtidele objektiivset teavet rehvi sooritusvõimest, millest inimesed tihti teadlikud ei olegi;
- aidata parandada rehvide sooritusvõimet selle kohta teavet avaldades.
Mida siis uutel märgistustelt teada saab? Veeretakistus näitab mõju kütusekulule ja seega ka süsiniku heitkogustele, on märgitud klassidena A-st G-ni (A on loomulikult parim tulemus). Samuti A-st G-ni on märgitud märghaardumine ning väline veeremismüra mõõdetakse detsibellides (dB).
Kuidas siis rehve testitakse? Veeretakistust testitakse laboris asuvate masinatega. Peatselt võetakse kasutusele aga menetlus, mille abil ühtlustatakse rehvitootjate kasutatavad erinevad laborid ja sõltumatud testimisasutused nagu UTAC ja TÜV SÜD Automotive.
Märghaardumist mõõdetakse välisrajal võrdluses võrdlusrehviga kas sõidukil või testhaagisel. Teste tehakse samal standardiseeritud pinnakattel ning sama veetasemega (sõiduauto rehvide puhul 1,0 mm ±0,5 mm). Keskkonnatemperatuurid sõltuvad rehvikategooriast: suverehve testitakse vahemikus 5° kuni 35°C ning talverehve vahemikus 2° kuni 20°C.
Rehvimüra mõõdetakse välitingimustes toimuva möödumistestiga. Kuna müra sõltub eelkõige kiirusest, pinnakatte tüübist ja temperatuurist, siis sooritatakse test sõidukiirusel 80 km/h pinnakattel, mis on täielikus vastavuses kindlaks määratud ilmastikuoludega (tuulekiirus, temperatuur jne.
