Puust ja punaseks: kas ja kuidas tohib või ei tohi autot parkida haljasalal?
Liiklusseaduse § 21 lg 2 p 12 keelab haljasalal ilma selle omaniku või valdaja loata peatuda ja § 21 lg 4 p keelab parkimise kohas, kus ei tohi peatuda.
Kuidas tuvastada haljasala?
Mõiste “haljasala” on aga liiklusseaduses täpselt määratlemata ning paljud autojuhid kasutavadki seda ära, väites, et nad ei teadnud, et siin on haljasala. Tihtipeale on põhjendus ka, et pole aru saada, kus läheb teepeenar üle haljasalaks.
Kohtupraktikas lähtutakse haljasala määratlemisel n-ö tavapärasest elukäsitlusest nagu ka teepeenra puhul. Teepeenar on tee-ehituslik teeosis ega ole isetekkeline. Kui ala pole äärekiviga servatud ja pole ka kõnnitee, on tegemist haljasalaga. Seda ka juhul, kui seal kasvab vaid muld ja kaunilt rittalaotud kivid.
Haljasala mõistena on sõnastanud nii Maa-amet kui kohalikud omavalitsused. Maa-ameti käsitluses on haljasala madal-või kõrghaljastusega ala asulas, mida kasutatakse rekreatiivsetel eesmärkidel.
Haljasala on teadlikult kujundatud maastik, maastikuosa või hoonetevaheline välisruum asulates, mida iseloomustab ümberkujundatud reljeef ja taimestik ning funktsionaalsed rajatised. Haljasala on asulas paiknev avamaataimkattega ala.
Kui siiski pead parkima haljasalal
Kuna haljasalal peatumiseks ja parkimiseks on vaja maaomaniku luba tõendatud kujul, siis võiks enne auto parkimist rohetavale alale viia end kurssi kohaliku omavalitsuse (enamasti on nemad haljasalade omanikud) reeglitega.
