Punane ja must: Porsche klassikud toidavad unistusi tõelistest autodest
Uku Tampere kirjutab kahe vana, juhuse tahtel punase ja musta Porsche 911 näitel, milleks meile on vaja klassikalisi autosid. “Päris” autodele, mille loojaks alates esimesest pliiatsijoonest on inimene ja millega saab ise sõita, on koht tulevikus valmis vaadatud.
Porsche 911 on minu unistuste autode nimekirja figurant. Tõsisem sümpaatia algas Saksamaalt 80ndate lõpus saabunud mudelautost, mille mängimise käigus üsna haljaks kulutasin.
Õige hoo sai 911-armastus sisse sajandivahetuse paiku, kui kinolinale jõudis “Kadunud 60 sekundiga”, sel ajal olin juba paadunud autohuviline.
Loomulikult jättis jälje Eleanori nimeline Shelby Mustang, kuid tõelistesse unistustesse prantsatas hõbedane 911 perekonna Porsche 996. Sealt alates olen endamisi olnud klassikute usku.
Lood, mis täidavad unistusi
Saatus on minu vastu lahke olnud, puistates mu teele järjest legendaarseid 911 numbrit kandvaid Porschesid erinevatest ajastutest.
Kõigi nende autodega on kaasas käinud mõni lugu, mida endale jutustada siis, kui uued, head, targad ja … ühesugused autod täiesti üle viskavad. Kõik need hetked koos, samas igaüks eraldi, on toitnud unistusi tõelisest autost.
Umbes täpselt 20 aastat pärast esimest kiindumist otsustasid sõbrad minu järjekordse Inglismaa-reisi tõttu nurjunud poissmeeste peo asemel rentida mulle Autoklassikust viimse poldini taastatud 911T aastast 1972. Päev otsa klassikuga ringisõitmist veenas mind, et võrreldes moodsa masinaga on sõit küll ebamugavam, aga see on päris.
Möödunud suvest on võtta kaks 911 lugu: juunis kutsuti mind osalema Porsche Classic Tähesõidul, kus minule anti roolida täpselt seesama 996 Porsche, millest põrsapõlves unistasin. Kirsina minu tordile, pinnuna kaasvõistlejate varbasse istus kaardilugejaks kõrvalistmele Anastassia Kovalenko.
