Proovisõit: võrdluses Citroëni mahukad “sidrunid” Grand C4 SpaceTourer ja Berlingo
Mahturite segment on mõne viimase aastaga kõvasti ümberkorraldunud. Kõigepealt andsid alla MPV-d ehk mahtuniversaalid: Renault Espace’i eestvedamisel on osa neist ümber nimetatud krossoveriteks või siis sootuks maasturilaadseks moondunud – Peugeot 5008 näiteks. Citroën Picasso, uue nimega Grand C4 SpaceTourer on üks väheseid alles jäänud ehedaid mahtuniversaale.
Isegi kaubikute pinnalt ehitatud istmetega sõidukid on aegade jooksul järjest mugavamaks ja “maasturimaks” arenenud ning nendest ei räägita enam kui tarbesõidukitest vaid kui millestki, mis pakub värsket vaheldust parketimaasturitele.
Ehe näide on tänavu turule jõudnud kolmik Citroën Berlingo – Peugeot Rifter – Opel Combo. Neist Peugeot’ promobki Rifterit rohkem pere- ja matkaautona, teised on jäänud tagasihoidlikumaks, soovitades mahturit tarbesõitudeks. Ostjal on valik, kas võtta auto arvele M1 või N1 kategoorias.
Panime Grand C4 SpaceToureri ja Berlingo proovile ja võrdlesime neid praktilisuse, ruumikuse, mugavuse ja hinna poolest.
Toredad on mõlemad ent ühte neist julgeme rohkem soovitada nii suurperele kui ka neile, kel vajadus tihti inimesi ja kaupu üheskoos sõidutada.
Otsustavaks sai lisaks praktilisusele ja sõidumugavusele aga teadagi mis – tunne! Citroën suudab jätkuvalt ka kõige praktilisema sõiduki väga väikeste nüanssidega rõõmsamaks muuta.
Välismõõtmed
Berlingo ja C4 GS-i pikkuse erinevus on umbes 30 sentimeetrit. Berlingot saab soetada kahes kerepikkuses, kas 4,4 või 4,75-meetri pikkusena. Grand C4 SpaceTourer on 4,6-meetrisena. Kõik need kolm varianti on valmis vajadusel 7 sõitjat mahutama.
Mudelite kõrguse erinevus on 20 cm – Grand C4 SpaceTourer on madalam – 164 cm, ja Berlingo 184 cm. Laius on mõlemal autol sama – 182 cm vs 184 cm.
Kõrgus ongi üks oluline näitaja, mis defineerib nende “sidrunite” olemusliku erinevuse. Justnimelt olemusliku, sest sisulistel erinevustel vahet teha on küllaltki keeruline – samad mootorid ja käigukastid, põhimõtteliselt ka sama eesmärk ja funktsionaalsus – vaid erinev kujustus ja (vähemalt paberil) ka materjalivalik.
Pikk ja kirju mudelirivi
Citroëni mudelinimed ajavad keele sõlme ja silme ees kirjuks. Valikus on (suuremast väiksemaks) väikebuss või suur mahtuniversaal Spacetourer, seejärel keskmine Grand C4 SpaceTourer (endise nimega Picasso) ja väike C4 Spacetourer.
Mahturitele lisaks on olemas ka täiesti “tavaline” C4 ja… C4 Cactus. Kui keel sõlmest lahti harutada ja silmad ninajuure suhtes sirgeks ajada, selgub, et loogika on tootjal täitsa olemas – kõikide nende sõidukite baasiks on üks hea “keskmine”Citroën C4, millest on tehtud rida variante, mille seast peaks igaüks endale midagi sobivat leidma.
Picasso the Grand ehk Citroëni nimemaagia
Varem nimetati C4 baasile kerkinud mahukamat mulliautot C4 edevalt Picassoks. Citroën Picasso oli selle aastatuhande alguses üks ihaldusväärsemaid mahuk-sõidukeid ning päris kindlasti võib osa kuulsusest panna Picasso nime arvele.
Ent litsents lõpes ja Citroën leidis end olukorrast, kus muljas mahtur oli ikka seesama mis enne, aga Picasso nimeta.
Ega’s midagi, elu ongi proosaline kannatuste rada – Picasso nimi keerati maha ja asemele pandi Grand C4 SpaceTourer, mis justkui lihtsustaks elu oluliselt, viidates selgelt tootja funktsionaalsõidukitele.
Ent mitte alati ei pruugi selgus tuua selgust, vaid võib jätkuvalt tekitada segadust – Grand C4 SpaceTourerit ei ole vaja segi ajada Spacetoureri, C4 Spacetoureri, C4ga… sest need ei ole endine Picasso. Ehk siis lihtsamalt: kui tahate osta Citroën Picassot, otsige nime Grand.
Peast päris lihtsatele on aga valikus Berlingo, mis ongi lihtsalt Berlingo, ja on seda ka edaspidi. Olenemata kas see on kaubik või istmetega matkaauto, N1 või M1. Rahvasuus Berlinks, teedel väärt olmeauto.
Berlinks – pirukakärust mahtuniversaaliks
Eelmiste põlvkondade Citroën Berlingo ja selle ühemunarakukaksiku Peugeot’ Partneri suunas on pillutud ka rohkelt kriitikanooli, eriti prantslaste autoehitusoskuste kontekstis.
Sõltumata halast haarati “pirukakärusid” salongidest nagu sooje pirukaid. See, et kaubikul “riistapikendust” baasvarustuses ei ole, praktilise meelega ostjaid ei häirinud.
Üks, mis huvitav – isegi järelturul ei ole pirukad maha jahtunud, otse vastupidi, Berlinksi ja Partnerit otsitakse tikutulega taga, ja kui keegi leiab mõne heas korras oleva vanema generatsiooni eksemplari, on ta nõus selle eest päris soolast hinda maksma.
Seega, ilkumistest hoolimata on Berlinks kujunenud praktilise tarbesõiduki sünonüümiks ja tõestanud oma vastupidavust ja jätkusuutlikkust.
Tõsi, on olnud mõned tüüpvead, aga fännid pole lasknud ennast sellest heidutada ning näiteks tuksi minevate tagasildade vastugi on leitud rohtu – need tehakse hooldatavaks, lisades määrimisnipli.
Siin tuleks muidugi päriselule korraks sügavalt silma vaadata – üks asi on meie kliimas kiiresti riknev tagasilla laagritekonstruktsioon, teine asi aga ülekoormad ja ülekasutus, mida Berlinksid taluma peavad. Tööauto elu ei ole meelakkumine.
Sestap tuleb mõista järelturu eufooriat – kui mõni hästi hoitud “pirukakäru” silmapiiril tasub selle nimel korralik lahing maha pidada küll.
Uus Citroën Berlingo on jätkuvalt ehitatud kaubiku põhjale ning selle hind on jätkuvalt konkurentsivõimeline, kuid autoevolutsioon on piiri sõiduauto ja tarbeauto vahel kõvasti hägustanud. Vaadakem kasvõi neid eredaid finesse, mis kaubikukujulisest sõidukist laheda ja lustliku teevad!
Kui Berlingosse istuda, ununeb selle kuubikjas, kaubikule viitav välimus kiiresti. Autos on ennekõike vaikne – ja siinkohal tuleb tunnustada maaletoojat, kes võitles välja tarbijasõbraliku müraklassi – ja seejärel ruumikas.
See pole üksnes piisav istmevahe või jalaruum vaid ka panipaikade hulk, mis uues Berlinksis on hoomamatu. Ja kui lisada sõiduautolik sõit, klaaslagi ja kvaliteetne helisüsteem, saamegi pea ideaalse ruumika pereauto.
