Ehkki kõrvaltvaatajale tundub, et Toomase jaoks pole vahet, kas hoida rooli või lennuki juhist*, valitseb piloodi siseilmas paras segadus – istumise all on kärts ja punane putukas, mida ihaldaks endale iga veidi tõsisem autofänn ning mis suudab arendada väikelennukiga võrdväärset kiirust, aga miskipärast ei tõuse see lendu! Miks teha sõiduvahendit, mis ei lenda? Lendamine, see on… lendamine!

MINU LUGU Annad näpu, käsi läheb! Jõudis see päev, kui Accelerista vastutav toimetaja maheda muigega treppi sõitis ja mulle pealtnäha täiesti võimatu ülesande esitas: sõida nii kuidas jaksad (punase) sportautoga ja lenda nii nagu tahad oma lennukuga – ja lihtsalt võrdle neid!

Kuidas võrrelda ühte autot ja lennukit? Asja teeb keerulisemaks see, et kuigi mul on keskkoolist koos nõutud haridusega taskus ka autoremondilukksepa paberid, siis kokkupuude autoga kui transpordivahendiga on siiani tavalise pereisa tasandil: lapsed kooli ja trenni, toidukraam poest koju, suvel kõik see mees ja koer takkatraavi maale. Peres on kaks autot. Mina sõidan suurema osa ajast “nähtamatu” Volkswageniga. Igav, onju?

Lennukiga on lihtsam. 1200 kaptenitundi väikelennukitel ja 14-aastane kogemus lennuinstruktorina – tunnen õhust raskemaid liiklusvahendeid paremini, kui neid mis maa peal liiguvad. Autofriigid, palun võtke siinkohal vastu mu vabandus. Ja – nagu näha, asi läheb paremaks, sest ma võtsin selle kummalise väljakutse siiski vastu!

START Joonel on juhtumisi kaks prantslast, kaks põriseva R-ga tüüpi, kes valmis sööma imelikke asju, millest meie siin Põhjamaal aru ei saa. Kaks, musta baretiga, punasest revolutsioonist välja kasvanud iskiksust. Saage tuttavaks: PEUGEOT RCZ R ja SOCATA TB9.
Loe edasi siit