Pöördemomenti omab BMW Scaniast tänu mootori kubatuurile loomulikult oluliselt vähem, aga ega 740 Nm pärast samuti häbenema pea.

Uskumatu jõuallikas

Seda enam, et BMW võtab need aukartustäratavad arvud välja ammutuntud 3-liitrisest R6-mootorist. Kuigi jõuallikas kasutab täiustatud sissepritsesüsteemi ja ka muud sõlmed said ehitatud jõudlusele vastavaks, peitub suurim muutus siiski muus. Saage tuttavaks – alanud on kolme turbo ajastu!

Välja näeb asi nii, et kaks pisemat on muutuva geomeetriaga kõrgsurve-„vurrid“ ja üks suurem madalsurve-turbolaadur. Tasasel sõidul rakendub väike turbolaadur, suurem liitub sellega ülalpool 1500 pöörde piiri. Kolmandat läheb vaja olukorras, kus autot tõepoolest tagant piitsutatakse. Tulemuseks on samapalju jõudu nagu väikesel tuumajaamal ning ühtlane tõmme igas pööretevahemikus.

Põhimõtteliselt jaguks seda võimsust tervele väikefirma autopargile ning jääks ülemuse poja motorolleri jagu veel ülegi. Sama tehtega kütusekulu laiali jagades saaksime aga ilmselt seeriaautode maailmarekordi, sest tehase andmetel tarbib BMW diislikütust vaid 6,3 l/100 km.

Testisõit säärase tulemuseni küll ei jõudnud, kuid ausalt üles tunnistades sai gaasipedaali üsna suurel määral kasutatud nagu “on/off” lülitit. Arusaadavalt ei ole tegemist eriti säästliku sõidurežiimiga.

Kutsub kihutama

Jutt gaasipedaali kasutamisest toob meid aga üheni kahest minu arust BMW-d vaevavast probleemist. Nimelt tundub mulle, et õnnelik ostja saab oma M-tähist kandvat õlipõletajast maanteemürsku nautida vaid päeva või äärmisel juhul kaks.

Ei, ta ei sõida seda kuhugi kraavi kägarasse ega posti ümber kõveraks. Selle eest, et puuduks legaalne õigus lähikuudel oma auto rooli istuda, hoolitsevad hoopis mundrikandjad.

Kiiruspiirangutest kinni pidada on tõepoolest ülimalt keeruline. Spidomeetriseier kerkib lubamatutesse kõrgustesse vaid paari silmapilguga, tunne on sealjuures küll absoluutselt meeliülendav. Säärast autot omades kaaluksin päris tõsiselt reisi Saksamaale, ainsaks eesmärgiks sõidukit kiirteedel sihipäraselt kasutada.

Sealjuures on M550d xDrive suurel kiirusel margile omaselt väga stabiilne. Madaldatud M-sportveermik, mis Tallinna tänavatel luud-kondid läbi raputab, käitub maanteel perfektselt. Täpne rool ja nelikvedu lubavad kiiret sõitu nautida iga ilma ja teeoludega.

Ajuvaba hind

Väljast ja seest hoiab M550 pigem tagasihoidlikku joont. Silma jäävad vaid agressiivne esispoiler ja XXL-mõõtu veljed (standardis 19, testiautol suisa 20 tolli). M-kirjadega pole samuti liialdatud, neid kohtab lisaks pakiruumiluugi mudelitähisele ka roolil, käigukangil, jalatoel ja lävepakul. Muus osas sarnaneb sõiduk tavalisele 5.seeria BMW-le. Tellige auto ilma mudelikirjata ning ükski naabrimees ei arva, et olete endale nende sõiduriistast paar korda kallima “armukese” soetanud.

Siinkohal jõuamegi teise suure miinuseni. Nimelt maksab M550d xDrive vähemalt 82 810 eurot. Seda on tervelt 22 300 eurot rohkem kui samuti väga võimeka kahe turboga 535d xDrive-i eest. Võites kiirenduses 0,8 sekundit, maksate iga kümnendiku eest 2787,50 eurot.

BMW M550dLisaks soovib potentsiaalne ostja kindlasti investeerida rohkemgi, sest valikuid lisavarustuse nimekirjas jagub. Nii kirjutataksegi proovisõiduauto hinnalipikule juba 6-kohaline arv ja see hinnatase on ühe pereauto kohta minu arust täiesti ajuvaba.

Lõpetuseks

Jättes kõrvale kosmilisena tunduva hinna, on tegemist ülinauditava autoga, mille rooli istudes kaovad argimured kaugustesse. Lisaks ülalkirjeldatud sõidunaudingule toimib stressieemaldajana ka suurepäraseks timmitud helitaust.

Punane ala algab tahhomeetril alles diisli jaoks ebatavalise 5400 pöörde juures ja vajutust gaasipedaalile saadab ootuspärase urina asemel V8-sarnane möiratus. Kui ainult neid kiirusepiiranguid poleks… Äkki ikkagi peaks Saksamaale kolima?

Meeldib: Kiirus, võimsus, juhitavus, mootori saund.
Ei meeldi: Hind, kohati häirivalt jäik vedrustus.