Porivürstide pillerkaar teedeta metsas
Klaperjahte peetakse juba üheksa aastat Lõuna-Eestis, kus on rohkelt vaba maastikku. Igal aastal käib siin tuntuid teravate emotsioonide otsijaid. Eelmisel aastal oli võistlustel ligi 5000 külastajat, kes püstitasid territooriumile ehtsa telklaagri nagu eraldi küla.
Eestist, Lätist, Leedust ja Venemaalt pärit osalejad võitlevad vääriliste auhindade ja 4x4 Kuninga tiitli eest viies kategoorias. Kõige lihtsam on sõita alamklassis TR1, kus osalevad seeriamaasturid, lubatud on 32-tollised rehvid ja ka vints. Klassis TR2 sõites võib kasutada ka suuremaid rehve ning oma mudamaasturit võib põhjalikult ümber ehitada. TR3's on lubatud praktiliselt kõik, kuid ka ohutusnõuded on siin palju rangemad.
Täna on levinum nn. vaba klass: liigu millega soovid ning kuidas iganes! Kuidagi ei saa ka ilma poris püherdamist nautivate ATV-sõitjateta. Varem said Klaperjahist osa võtta ka tsiklid, kuid tänaseks on trass nende jaoks liiga keeruline ja ohtlik.
Võistlejatel tuleb rehvidega poris mütata kolme tunni vältel. Võistluse mõte on lihtne: võidab see, kes nende kolme tunniga teeb kõige rohkem ringe 3,5-kilomeetri pikkusel trassil. "Sellise ajaga võib distantsil juhtuda igasuguseid asju. Kui puruneb rehv, ei ole see veel suurt midagi. Juhtunud on ka seda, et kohapeal, põlveni vee sees, on terve sild välja vahetatud," teab üks võitluse korraldajatest Vello Ruhno rääkida. „Kõigil meil on ju soov finišisse jõuda."
Kihutada seal, kus teid pole - miks ka mitte!? Pea 240 kilomeetrit peale Tallinnast väljumist sattusime Jõgevestesse. Kõikjal ümbritsevad meid imeliselt ilusad maastikuvaated, väikseid künkaid katvad lõpmatud väljad, tihedad metsad. Pea kohal - selge sinine taevas. Läti piir on kiviviske kaugusel.
Kuid kuhu jääb trass ise? „Siin ta on, teie ümber!" muigab Klaperjahi peakorraldaja Vaiko Püttsepp, kes on meile ühtlasi ka selles rägastikus orienteerumisel instruktoriks. Kui siia on ka kunagi inimese jalg astunud, siis oli see kohe kindlasti kõrge kummisaapa sisse peidetud!
Selleks, et täiel määral seda teede puudumise nautida, on paneb Vaiko ette teha esimene ring Rootsi sõjaväe roomikautoga Hägglund BV206. Võimatu on ette kujutada, et see monstrum kusagil tee peal toppama jääks. Avatud keres istudes (meie Hägglund oli "kabriolett"), püüad kõigest jõust püsima jääda ning leida jalgadele mingitki tuge. Tunne on nagu Ameerika mägedes, ainult, et palju karmim ning valjem.
Kõige muljetavaldavamad on tõusud: auto seisab peaaegu 90 kraadi all, tundub et veidi veel ning me kukume ümber. Vaiko aga vaid muheleb rõõmsalt, keerab ühe käega rooli ning mängib gaasiga. Mitmeid tonne kaaluv masin alistab kallaku justkui võluväel ning sümfoonilise oksteragina saatel.
Nagu igas teises spordis, on ka siin oluline mitte sekunditki kaotada. Me ei jõudnud veel põldudele avanevat vaadet hinnatagi, kui Hägglund tormas täie hooga nõlvalt alla. Meie all paindusid ja murdusid põõsad ja puud. Hetkel, mil lendasime järjekordse kännu peale, sai auto võimsama löögi ning sekundiks vajusime viltu. Oksad vitsutasid vastu nägu ning aparaat tõrkus. Maharahunemisele aitas kaasa üksnes meie instruktori Vaiko külmavereline ilme, nagu oleks me vaid rodsteriga maanteel sõitnud.
Adrenaliinikoguse poolest fenomenaalne laskumine lõppes off-road võistluse parimates traditsioonides. Hägglund plärtsaas hoo pealt veekogusse, mis sarnanes rohkem alligaatoreid täis sooga. Ning me... hakkasime ujuma! Vähemalt selline see tunne oli. Kuidas siin küll nelirattaliste tsiklitega sõita saab?
Peale esimest sõitu nägid kõik veidi loppis välja. Vaiko meeskond irvitas vaikselt pahviks löödud ajakirjanike üle, viimased pühkisid alandlikult pori riietelt ja nägudelt. Kuid uimasti nimega „teetus" on juba hakanud mõjuma ning soov ise rooli taha istuda tugevnes iga minutiga. Sel ajal, kui me fotograaf alistas nõlvu ATV'ga, tuli minu juurde reibas Vaiko. „Soovite kihutada? Kuidas oleks veoklassiga?" küsis ta, osutades metsaservale pargitud sõjaväelisele 6-rattaselisele Volvo Laplander´ile.
Veoauto kabiinis lõhnas metsa, õitsva vee ja higi järele. Selleks, et haarata hiiglaslikust roolist, tuli istuda istme äärele. "Juhi istet nendes autodes küll mugavaks nimetada ei saa," ütleb Vaiko naeratades ning vajutab start-nuppu. Kolmeliitriline bensiinimootor vastab rõõmsalt.
Alguses tundub, et midagi keerulist siin ei ole: kolm pedaali, käigukast, rool, kolm kangi diferentsiaalide juhtimiseks. Kuid kohe, kui auto liikuma hakkab, saad sa aru, et siin on vaja karmi mehe jõudu. Rooli- või pidurivõimendit pole. Rool püüab igal künka peal kätest ära minna, murdes paari sõrme ära. Siduriga oli üldse jama - vahel tuli soov pedaali vajutada mõlema jalaga korraga.
Peale paari paanikahoogu, läheme enne järsku tõusu üle aeglasele käigule. Noh, mine, auto, veidi veel! Kuid Laplander veeretab rattaid muda sees ning libiseb tagasi. Jalg siduri peal läheb krampi, ning mootor sureb välja.
"Proovime diferentsiaalilukkudega,"annab Vaiko nõu ning keerab lüliteid armatuuripaneelil. Sõidame veel mõnevõrra tagasi, saame väikese hoo sisse ning aeglaselt, kuid kindlalt, tõuseme nõlvale. Esimene takistus on ületatud!
Peale pooletunnist sõitu hakkavad selg ja käed juba valutama. "Kuidas nad saavad siin 3 tundi veeta?" käib korra mõte läbi pea. Vaiko, kes istub mu kõrval, näitab suunda. Ilma temata oleksime juba ammu tee kaotanud.
Ees on laskumine. Suunan Laplander´i poristesse raatarööbastesse, muidu ei mahu me gabariitide poolest läbi. Auto sõidab sujuvalt alla plartsuva pori sisse. Kiirus hakkab suurenema ning jalg vajutab tõmblevalt piduri peale. Efekti ei ole just palju. „Keera rooli vasakule ning anna veidi gaasi juurde,"soovitab Vaiko. Gaasi?! Niigi juba tormame alla!
Rooli ei õnnestu vasakule keerata, see on justkui takerdunud. Tegelikkusest jääb aga lihtsalt jõust puudu. Parema rattaga põrkame jälle vastu kändu ning seejärel vastu palki. Löögid on niivõrd tugevad, et muudkui imestad, kuidas ratas veel küljes püsib. Lõpuks saime auto sirgeks aetud ning naasime õigele teele.
Eriti raske on ületada veekogusid. Hiiglasel Laplander´il jõuab tihtipeale vesi kereni välja, Land Roverid, Nissan Terrano´d ja Toyota Land Cruiser´id on kapotini vee all. Ühes sellisest kohas jääb meie Volvo esimest korda kinni. Metsa murdudes tuleb appi Hägglund, mis tõmbab meid viie minutiga jämeduselt laevatrossi meenutava köiega porist välja.
Peaaegu finišisse jõudes, sõidame roomikutega Hägglund´i järgi, mis teeb kaamera ees veel ka piruette. Juba paistab ka palkmajake, kus meid kolm tundi tagasi kohviga kostitati . Ees vajub Hägglund kuidagi väga põhja - veetase on tuleklaasini välja. Reaktsioon ei ole piisavalt kiire: Volvo vajub alla, kohe võtab mootor vett sisse ning sureb välja. Edasi liigume juba jalgsi.
Peab ütlema, et kogu see esimapilgul hullumeelne ettevõtmine jätab unustamatu mulje. Sõidad läbi kohtade, kus on raske kujutada ette üleüldse mingi transpordivahendi kasutamist. Ületad takistusi, töötad koos võimsa masinaga. "4х4 - see on elustiil, siin on omad reeglid ja seadused. Mida keerulisem trass, seda magusam on pärast võidu maitse," ütlevad ühel häälel Vaiko Püttsepp ja Vello Ruhno.
