Põnev peatükk autoajaloost: Mercedese A-klass sai kahetsusväärse kuulsuse
Tegijal juhtub ja keegi ei ole ämbrite kolistamise eest kaitstud, ka noobelautomargid mitte. Oluline on oskus probleeme lahendada. Mercedese A-klassi “röster” haaras 1997. aastal omale küsitava väärtusega peatüki autoajaloos: see põrus esimesena põdrapõiketestis.
Aastal 1997 tõi Mercedes-Benz turule revolutsioonilise A-klassi, reklaamides seda kui väikeautot, millel on suure auto turvalisus. Paraku osutus lubadus natukene… ennatlikuks.
Esimese generatsiooni A-klassi mersul oli pikkust vaid 3,6 meetrit, kuid suur osa mehaanikast oli suudetud paigutada ruumisäästlikult ning katusejoon oli samuti ebatavaliselt kõrgel – kõige selle tulemusena valmis üllatavalt ruumikas väikeauto.
Kuigi sõiduk oli väljastpoolt kole kui öö ja sõitjateruum odavast plastist tulvil, muutis Mercedese märk selle klientidele üllatavalt atraktiivseks. Mis sellest, et naljaninad seda siis ja nüüdki veel rösteriga või sarvesaiaga võrdlesid: autot osteti isukalt.
Müügiedu ei varjutanud toona veel ka M-B kvaliteediprobleemid, mis veidi hiljem avalikkust häirima pääsesid. Kuid ees ootas tõeline mainekatastroof. Tookord, kui uut ja uhket A-klassi tutvustati autoajakirjanikele, otsustas Rootsi väljaanne Teknikens Värld viia uudismudeli testiradadele.
Eesmärgiks oli teha üsna rutiinne “põdrapõige” ehk takistusest möödapõikamine stabiilse sõidukiirusega 62 km/h. Testimisel ei tohtinud kasutada pidureid, vaid teha kiire põikemanööver ning reastuda tagasi oma sõidurajale. Niisugust testi oli varem tehtud igasuguste autodega, seega ei olnud tegemist millegi erakordsega.
Kogenud autotestija Robert Collin paigutas A-klassi Mercedesesse 5 täiskasvanut ja 75 kg pagasit – selline last on üsna tavaline, kui plaanis on suurema seltskonnaga väljasõit. Ja siis käisid nad kummuli.
