Mis saab, kui lasta sadakond Baltikumi autoajakirjanikku viiekümnes autos kuueteistkümnele kiiruskatsele? Sekka veel ka külalisesinejaid klassikaliste autodega – ning ongi olemas hullumeelne kompott nimega Pressiralli.

Pressiralli on peamiselt autoajakirjanikele korraldatav kahepäevane üritus, mida nüüdseks on läbi viidud juba 23-l korral.

Accelerista ajakirjanikud on Pressirallil käinud ka varem – 2016. aastal moodustasid paarisrakendi Maarja Vau ja Gerli Ramler, Veli Rajasaar ja Margus Värton. Toomas Vabamäe, kes on Pressirallil mitmeid kordi osalenud, sõitis tookord aga Eesti-Leedu sõprustiimis.

Esimese korra muljeid andis pikalt seedida, nii jäi 2017. aasta ralli eri põhjustel vahele, ent seda asjakohasem tundus ekipaaži kokku panemine ning kohale ilmumine 2018. aastal.

Kuigi algne huvi oli suur, jäid lõpuks sõelale Veli ja Maarja, kes asusid esimese asjana autot otsima. Plaanid olid lennukad – küll me saame Focus RS-i, küll saame Civic Type-R-i, küll saame GT86, küll saame-küll saame…

Kaktusest ralliautoks

Kui eelmisel korral sujus võistluseks auto leidmine üpris valutult, siis sel korral maadlesime kaks kuud, enne kui lõpuks masina leidsime.

Läbi said käidud pea kõik proovitud ja proovimata keskklassi kähkusõitjad, kuid üsna kiirelt sai selgeks, et peamiseks takistuseks on ürituse toimumispaik – Leedu.

Lõpuks tuli meile appi Citroën, pakkudes meile võistlemiseks C4 Cactuse ning lisaks veel üritust kajastama tulnud videomeister Stenile C3 Aircrossi.

Kuigi C4 on oma olemuselt pehme mugavusele orienteeritud liikur, saime vähemalt käsikastiga isendi. Madal mass ning turbomootor tulid vaid kasuks… vist.

Kohe ilmnes esimene suurem tagasilöök – klassipaigutus. Kuna Cactuse 1,2-liitrine mootor on turboga, tõstis sellele rakenduv koefitsient meid kõige kõrgemasse klassi… ületades piiri tervelt 38 cm³-ga!

Seega paar päeva enne rallit ilmnes, et peame rinda pistma kahe Audi RS2, kahe Hyundai i30 N-i, VW Polo GTI ja veel mõne meist PALJU kiirema autoga. Mis muud, kui panustada puhtalt sõitmisele!

Selleks, et meid üldse rajale lastaks, tuli auto korraliku kleepsutuuninguga katta. Erinevate sponsorite logode autole paigutamine oli väga täpselt reglementeeritud ning kui käsitöötunni lõpetasime, oli punasest ja üpris silmapaistmatust Kaktusest saanud väike kuri ralliauto.

Lisaks oli aega ka rajalegendiga tutvuda – enamus eelseisvatest katsetest tundusid pigem täpsussõidule orienteeritud olevat.

Kuigi võiduvõimalus põhimõtteliselt puudus, tõi see meid konkurentidega natukenegi rohkem samale tasandile.

Esimene päev

Esimesel rallipäeval ootas meid kokku 10 rada, millest mõni tuli läbi sõita mitu korda ning mitut pidi. Kuna katsetevahelised ülesõidud olid sel korral pigem mõistliku ajalise varuga, jõudsime enne igat järgmist katset ka legendiga korralikult töötada.

Starti jõudmise ajaks oli segadust vähe ja sõidud said tehtud puhtalt ja probleemivabalt… Vähemasti enamusel kordadest.

Aps legendiga ja põnevad kässarikurvid

Päeva teise poolde olime jõudnud väga puhta sõiduga ning järgnevat katset legendilt vaadates tõdesime, et tundub kuidagi kahtlaselt lihtne…

kuni võistluskohta jõudes avastasime, et legendi ühele lehele oli trükitud väga üldine ülevaade, järgmisele aga väga detailne koonuste ja täpselt määratletud sõidujoontega legend.

Paanika, kiired märkmed, kiire sahmimine, veelkord paanika, start ja paanika! Miks just selle ühe katse puhul oli otsustatud teha NII üldine kui detailne vaade, jääbki selgusetuks…

Kruusaga kaetud asfaldil toimunud katse ise aga oli üks lõbusamaid. Kuivõrd Kaktusel oli täiesti funktsionaalne kangiga käsipidur, otsustasime tihedamates kurvides seda ka sihipäraselt kasutada.