Hämarduv maantee, veebruarikuise neljapäeva õhtupoolik. Noor perekond – isa roolis, ema kõrval, lapsed tagaistmel, mõistagi nõuetekohaselt oma istmetele kinnitatud – on teel koju. Liiklust veidi on, aga ei midagi häirivat.

Eespool sõidab veoauto ja taga mingit sorti veidi kõrgem auto. See jääb meelde, sest tolle juht kipub liiga lähedale sõitma ja tuledega ebamugavalt peeglisse sattuma. Mööda ta ometi ei lähe. Lapsed hakkavad pärast pikka päeva oma turvatoolides tukkuma jääma ja ema mõte uitab vaikusehetke ära kasutades omasoodu.

Ühtäkki satub veoauto ilmselt niiske nullkraadise ilmaga kergelt tekkivale mustale jääle ja vajub maanteele risti. Minna pole kuhugi – mõlemad sõidusuunad on kinni ja tee kõrval on ühel pool kraav ja teisel pool kohe puud, ainukeseks valikuks on pidurdada. Õnneks on roolisoleva pereisa reaktsioonikiirus ka pärast tööpäeva piisavalt hea, mõtlemiseks aega ei jää, sõidukiirus ei olnud liiga suur ja auto pidurid-rehvid on korras.

Auto peatub oma sõidusuunas, parempoolsed rattad veidi teepervel. Vahejuhtum pole veel õieti autosolnute teadvusessegi jõudnud, kui peatunud autole sõidab sisse taga sõitnud veidi kõrgem auto, mis kippus enne kogu aeg pikivahet eirama.

Kas teate, kuidas mõnikord väga kriitilistel hetkedel liiguks aeg justkui väga aeglaselt, kuid samas väga kiiresti? Kuidas sekundid tunduvad tohutult pikad, jõuab mõelda kõige absurdsematele asjadele, aga midagi teha pole lootustki?

Ülaltoodud lugu oleks pidanud lõppema teisiti. See on päriselt juhtunud, lihtsalt õnneks mitte kellegagi minu tuttavatest. Aga see ei muuda fakti, et see on juhtunud kuskil, kellegagi, päris inimestega ja päris eludega. Kuskil sai keegi heal juhul vaid viga, sest keegi teine ei hoidnud piisavat pikivahet.

Kellegi elu muutus jäädavalt, ja seda vaid sekunditega. Olen tohutult tänulik, et võin vaid ette kujutada, mida tundis roolis olnud pereisa, kui ta uskus lühikeseks hetkeks, et on suutnud oma pere õnnetusest päästa, kuid mõistis, et see siiski ei õnnestunud.
Loe pikemalt siit